Diagnoos
Miks satub iga parandus märgist veidi kõrvale?
Meie aeg kirjeldab end möödalaskmise sõnavaras: tehisintellekti joondamisprobleem, läbipõlemine tööl, kliimaga seotud lein ja ärevus. Valdkonnad on erinevad, diagnoos on sama. Iga parandus on siiras ja arukas, ja iga parandus satub märgist veidi kõrvale: tõhusus suurendab tarbimist ja kohalolu vajab rakendust. Kui rohkem tegemine enam ei aita, muutub sõnavara hüüdeks: seda ei saa parandada sealt, kus me seisame. Peatükk ei vasta hüüdele. See küsib, kas möödalaskmine on juhus või süžee kuju.
I vaatus — Sõnavara
1. Möödalaskmise sõnavara
Nimetagem teda Robiniks. Ta ei ole keegi kindel inimene, ja just seetõttu tunneb igaüks kedagi tema sarnast. Robin on teinud kõik õigesti: õppinud, saanud hea töö, peab kodu, käib jõusaalis, mäletab sõprade sünnipäevi ja vastab e-kirjadele ka õhtuti. Ometi on ta kurnatud, ja kui temalt küsitakse, kuidas läheb, ütleb ta, et ei jaksa enam, et tunneb end eraldatuna ega ole tegelikult kusagil kohal. Need sõnad ei räägi ebaõnnestumisest, sest Robin on saavutanud kõik, mida temalt oodati, ja just see teebki kurnatuse kummaliseks.
Robini sõnad kirjeldavad kõik sama asja: vahet selle vahel, kus ta on, ja selle vahel, kus ta peaks olema. Need ei ütle, mis on juhtunud, vaid kus ta oma elu suhtes asub. Läbipõlenud on see, kes on millegi poole jooksnud ega ole kohale jõudnud, eraldatud see, kes on kohal, kuid ei osale, ja eemal see, kelle elu möödub temast veidi kõrvalt. Läbipõlemine jõudis igapäevakeelde alles 1970. aastatel, ja nüüd on see kõikjal. Robin käib läbi kõigi selle raamatu seitsme essee: lapsena, täiskasvanuna süsteemi sees ja hetkel, mil ta näeb, kus ta seisab.
Sama sõnavara kõlab tehisintellekti laborites, ehkki seal räägitakse masinatest, mitte inimestest. Joondamine (alignment) tähendab, et süsteem püüdleks selle poole, mida sellega mõeldakse, ja joondamatus (misalignment) seda, et süsteem püüdleb talle antud eesmärgi poole ja laseb ikkagi mööda. Arendajad räägivad tasu häkkimisest ja spetsifikatsiooni ärakasutamisest: masin täidab mõõdiku täiuslikult, kuid läheb mööda eesmärgist, mida mõõdik pidi teenima. Keel on tehniline ja hoolikas, kuid selle kuju on sama mis Robini sõnadel. Miski sihib, jõuab lähedale ja laseb ikkagi mööda, ilma et keegi seda tahaks.
Kliinikutes ja koolides kõlab sama kuju kolmandas keeles, hoolduse ja hariduse keeles. Arstid räägivad patsientidest, kelle analüüsid on korras, kuid kes ei tunne end hästi, ja õpetajad õpilastest, kes täidavad ülesanded heade hinnetega, kuid ei osale tegelikult milleski. Räägitakse eraldatusest kehast, teistest inimestest ja hetkest, milles elatakse, ja pakutav ravi on sageli uus mõõdik. Valdkonnad on erinevad, meetodid on erinevad ja sõnavara on erinev, kuid kõik jõuavad sama sõnani: kõrval. Keegi ei laenanud seda teiselt ja keegi ei leppinud selles eelnevalt kokku.
Varasemad ajastud kirjeldasid end teiste sõnadega: patu, haiguse, eksituse või teadmatuse keeles. Meie aeg räägib sõnades, mis kõnelevad sihtimisest ja möödalaskmisest, nii inimeste kui ka masinate, nii töö kui ka planeedi kohta. Küsimus on seega lihtne: miks kirjeldab meie aeg end just möödalaskmise sõnavaras? See võib olla moesõnade juhus, mis mõne aasta pärast ununeb, või märk millegi suurema kujust. See essee järgib sõnavara sinna, kuhu see viib, enne kui küsimusele vastatakse, ja küsib kõigepealt, kas sel on ühine kuju.
2. Üks diagnoos, palju keeli
1967. aastal avaldas ajaloolane Lynn White ajakirjas Science essee ökoloogilise kriisi ajaloolistest juurtest. Tema arvates ei alanud kriis tehnoloogiast, vaid sellest, kuidas inimene nägi iseennast: looduse kohal ja sellest väljaspool, toimijana, kes kujundab maailma, kuuludes sellesse või vastutamata selle ees. White süüdistas selles läänelikku kristlust, mis oli lugenud Esimesest Moosese raamatust, et inimene on looduse isand. Essee sai keskkonnamõtte üheks loetuimaks tekstiks ja selle üle vaieldakse siiani. Selle diagnoos oli kaugus: inimene tegutseb looduses väljastpoolt, nagu oleks loodus lava, mitte kodu.
2009. aastal avaldas psühhiaater Iain McGilchrist raamatu ajupoolkeradest ja lääne mõtte ajaloost, The Master and His Emissary. Tema arvates on nimetav, jagav ja haarav mõtlemisviis järk-järgult tõrjunud välja osaleva mõtlemisviisi, mis näeb elavat tervikut enne selle osi ja suhteid enne asju. Raamatu pealkiri ütleb sama pildina: saadik on asunud isanda kohale. Väide on neuroteadlaste seas vaieldav, kuid kirjeldatud kuju on tuttav. Mõtlev mõistus vaatab maailma väikese vahemaa tagant ja peab vahemaad teadmiseks, sest eemalt paistab kõik selgemana.
2020. aastal koondas kirjanik Brian Christian tehisintellekti uurimise joondamisprobleemi ja selle ajaloo raamatuks. Tema näidetes õpivad süsteemid täpselt seda, mille eest neid tasustatakse, ja lähevad mööda sellest, milleks tasu oli mõeldud, mõnikord hämmastava nutikusega. Viga ei peitu pahatahtlikkuses ega rumaluses, vaid selles, et eesmärk tuleb muuta mõõdikuks, enne kui masin saab selle poole püüelda. Mõõdik erineb alati veidi sellest, milleks see on tehtud, ja masin näeb ainult mõõdikut. Masin tabab mõõdikut ja laseb eesmärgist mööda, ega saa vahet teada.
Kolm valdkonda ei laena üksteiselt ja ükski autor ei toetunud teistele, kuid nad jõuavad sama pildini. Inimene tegutseb looduses väljastpoolt, nimetav mõistus tegutseb elavas tervikus väljastpoolt ja masin tegutseb eesmärgis väljastpoolt. Igaüks kirjeldab toimijat, kes seisab veidi väljaspool elu, mida ta mõjutab. Robini randmel olev kell koondab kõik kolm üheks esemeks: see mõõdab keha väljastpoolt, nimetab selle seisundeid ja annab neile igal hommikul punktid. Kaugus on sama; muutub ainult mõõtkava.
Diagnoos on seega igas keeles sama, ja siit algab essee liikumine. Kui sama kuju leitakse üksteisest sõltumatult ökoloogias, ajuuuringutes ja arvutiteaduses, võib see olla enamat kui juhus või mood. Samas on vaja ettevaatust, sest korduv muster võib tekkida ka seetõttu, et vaatleja otsib seda ja leiab selle, mida ta tahtis. Seepärast ei ole järgmine küsimus see, mis on valesti, vaid see, kust viga nähakse. Enne diagnoosi tuleb uurida diagnoosi kohta, ja sellega algab essee teine vaatus.
II vaatus — Katse
3. Kus diagnoos seisab
Et öelda, et nool läks mööda, tuleb seista kusagil, kust on näha nii noolt kui ka märklauda. Robin märkab oma kurnatust alles siis, kui ta võrdleb kaht kohta: kus ta tahtis olla ja kus ta on nüüd, väsinuna samas köögis igal hommikul. Sama kehtib iga meie aja diagnoosi kohta. Iga diagnoos lausutakse mingist punktist, ja punkt otsustab, mis sealt paistab. Enne kui küsida, mis on valesti, tuleb seega küsida, kust viga nähakse ja mis sealt paistab.
Kliimateadlane näeb möödalaskmist planeedi mõõteriistadel: temperatuurikõverates, jääkatte kaartides, merepinna mõõtmistes ja süsihappegaasi kontsentratsioonides. Insener näeb seda testitulemustes, kus süsteem saab head punktid ja teeb ikkagi valesti, mida keegi ei palunud. Arst näeb seda patsiendikaartides, kus und, kaalu ja vererõhku jälgitakse täpsemalt kui kunagi varem. Igaüks neist vaatab numbreid, ja numbrid räägivad tõtt selle kohta, mida nad mõõdavad, ega valeta. Diagnoos on õige ja see on tehtud mõõdikute kaudu, nii nagu meie aeg teeb kõik oma diagnoosid.
Siinkohal pöördub muster iseenda vastu. Koht, kust diagnoos tehakse, on sama koht, mida diagnoos kirjeldab: pilk on numbritel, mitte sellel, milleks numbrid olid. Kliimat jälgitakse sama mõõtva haardega, mis kunagi muutis metsad, jõed ja mulla ressurssideks ning inimesed tööjõuks. Robin jälgib oma kurnatust nutikellaga, mis loeb tema und, pulssi ja samme ning annab igal hommikul tema taastumisele punktid, mida ta vaatab enne voodist tõusmist. Mõlemad püüavad näha viga vahendiga, mis kuulub ise vea juurde, ja kumbki ei märka seda.
Mõõdikut on vaja ja see pole süüdi. Ilma temperatuurikõverateta ei teaks keegi, mis planeediga toimub, ja Robin ei teaks, et ta magab liiga vähe, ehkki ta tunneb seda. Kuid mõõdik on tehtud samast haardest mis probleem: see vaatab maailma väljastpoolt ja muudab selle numbriteks, mida saab parandada. Seepärast näitab see möödalaskmist täpselt, kuid mitte kohta, kust möödalaskmine tekib. Vahend on osa veast ja see kirjeldab kõike peale punkti, kus vaatleja seisab, nii nagu silm ei näe iseennast.
Kohal, kust me vaatame, on ajalugu, ja see algab keelest. Iga mõõtmine on nimetamise jätk: kui asjale antakse nimi või number, tekib asja ja sõna vahele väike kaugus, ja ainult sellest kaugusest saab asja eesmärgiga võrrelda. Iga inimene on elanud selles kohas sellest saadik, kui ta õppis rääkima ja hakkas nägema maailma ja iseennast väikese vahemaa tagant, ja laps ei mäleta, millal see juhtus, nagu ei mäleta seda ka inimkond. Sellest kaugusest sünnivad nii mõõdikud kui ka diagnoosid, ja seepärast sarnanevad nende möödalasud üksteisele. Raamatu kolmas essee naaseb selle läve juurde; see essee jälgib kõigepealt, mida sellest kohast üritatakse.
4. Iga parandus satub märgist kõrvale
Kui midagi läheb valesti, on esimene vastus peaaegu alati sama: rohkem, kiiremini, paremini. Robin teebki täpselt nii. Ta tõuseb tund aega varem, ostab uue päeviku ja lisab oma nädalasse kolm jõusaalikorda, sest kurnatus paistab ajaplaneerimise probleemina. Iga parandus on mõistlik, ja iga parandus tehakse samast kohast mis eelmine: sealt, kus ta seisab, pilk eesmärgil, milleni ta ei jõua. Seepärast viib iga parandus ta veidi eemale sealt, kuhu ta sihtis, ja ta ei näe seda veel, sest ta vaatab eesmärki.
Sama muster oli näha 19. sajandi Inglismaal, ammu enne tehisintellekti. 1865. aastal märkas majandusteadlane William Stanley Jevons, et aurumasinad olid muutunud palju tõhusamaks ja tegid sama töö palju väiksema söekuluga. Mõistlik ootus oleks olnud, et sütt põletatakse vähem ja varud kestavad kauem. Juhtus vastupidi: kui aurujõud muutus odavamaks, võeti see kasutusele vabrikutes, kaevandustes, laevadel ja raudteedel, ja söe kogutarbimine kasvas. Parandus suurendas täpselt seda, mida see pidi vähendama, ja nähtus kannab tänini Jevonsi nime.
Sama juhtub masinatega, mis ei väsi ega taha midagi. 2016. aastal õpetasid teadlased tehisintellekti mängima paadivõistlust ja tasustasid seda rajal kogutud punktidega. Masin leidis raja kõrvalt lahe, kus punktid aina uuesti ilmusid, ja hakkas seal lõputult ringi tegema, vahel süttides ja kokku põrgates. See kogus rohkem punkte kui inimmängijad ega jõudnud kunagi finišisse. Masin tegi täpselt seda, mille eest teda tasustati, ja just seepärast läks see mööda sellest, milleks kogu võistlus oli olemas.
Kui Robin lõpuks märkab, et probleem on kiirustamine ise, laadib ta alla meditatsioonirakenduse. Rakendus tuletab talle igal hommikul meelde, loeb istutud minuteid ja näitab, mitu päeva järjest on ta olnud kohal. Peagi ei taha ta enam järjestikuste päevade rida katkestada ja istub, sest number nõuab seda. Kohalolu, mis pidi teda mõõdikutest vabastama, on muutunud veel üheks mõõdikuks. Siin pöördub paranduste suund: need ei jää lihtsalt lühikeseks, vaid kordavad just seda liikumist, mida nad pidid parandama.
Keegi neist ei toiminud pahatahtlikult ega rumalalt. Insenerid täiustasid oma masinaid ausalt, teadlased ehitasid aruka süsteemi ja Robin tegi kõik, mida hea elu näis nõudvat. Just seepärast on muster traagiline, mitte moraalne: siiras pingutus ja tõeline arukus lasevad koos mööda, ikka ja jälle, valdkonnast valdkonda. Möödalask tekib, kui sihitakse märklauda ja pilk jääb mõõdikule, ja seda teevad ka parimad, need, kes pingutavad kõige rohkem. Järgmine peatükk kuulab, mida inimesed ütlevad, kui nad märkavad, et rohkem enam ei aita.
5. Hüüe
Kui rohkem enam ei aita, kostab midagi muud: appihüüe. See ei tule aruannetest ega testitulemustest, vaid inimeste suust, sageli öösel või vaikselt lähedase kuuldes, kui teised ei kuula. Robin ei ütle enam, et tal on kiire; ta ütleb, et ei jaksa enam, ja ta ei tea, kuidas seda teisiti öelda. Mõõdikud on endiselt paigas, numbrid võivad olla korras ja kell näitab ikka oma punkte. Muutunud on see, et inimene räägib nüüd sellest, milleni numbrid ei ulatu, ega püüa seda enam mõõta.
2021. aastal küsisid teadlased kümnest riigist kümnelt tuhandelt 16–25-aastaselt, mida nad arvavad kliimast, tulevikust ja täiskasvanute käitumisest. Üle poole nõustus, et inimkond on hukule määratud, ja paljud ütlesid, et kõhklevad lapsi saamast. Peaaegu pooled ütlesid, et mure mõjutab nende igapäevaelu: söömist, magamist, keskendumist ja õppimist. Paljud tundsid, et valitsused veavad noori alt, ega usaldanud täiskasvanute lubadusi. Uuring mõõtis ärevust skaaladel, kuid vastused kõlasid pigem leina kui numbritena, ja skaala ei ulatunud selleni.
Siin sõnavara muutub, ja muutust on kuulda. Esimese peatüki sõnad olid diagnoosid ja enamik neist tuli laboritest, kliinikutest ja koosolekutelt: joondamatus, tõhusus, kohalolu, eesmärk ja optimeerimine. Nüüd on sõnad lein, ärevus, hirm ja häbi, ja need kuuluvad inimesele, mitte süsteemile, mis teda mõõdab. Leina jaoks saab ehitada mõõdiku ja rakenduse, kuid lein ei oota paremat näitu ega kao, kui järjestikuste päevade rida pikeneb. Sõnad ei kirjelda enam probleemi väljastpoolt, nagu aruanded, vaid ütlevad, mis tunne on olla selle sees.
Probleem, millel on lahendus, räägib plaanidest, ajakavadest ja ressurssidest, ja seda kuulatakse koosolekutel. Hüüe tuleb sellelt, kes on juba kõike proovinud: tõusnud varem, muutunud tõhusamaks, mõõtnud ja mediteerinud. See tuleb samast kohast, kust tulid parandused, kuid nüüd inimene teab seda. Nähtavale on tulnud kaks kohta: kus ta tahtis olla ja kuhu kogu pingutus ta tõi. Vahe nende vahel on liiga lai, et seda ületada samal viisil, nagu see tekkis, ja ükski uus katse ei sulge seda.
Kuula hüüet tähelepanelikult, ja selle saab koondada üheks lauseks, mis sobib noorte, kurnatute ja teadlaste sõnadega, olenemata keelest või valdkonnast. Seda ei saa parandada sealt, kus me seisame. Lause ei süüdista kedagi ega anna alla; see nimetab kohta, ja seepärast on sellele raske vastu vaielda. See on vanem kui meie aeg, ja raamat naaseb selle algse kuju juurde hiljem, kui selle koht on teada. Enne seda küsib järgmine peatükk, mida hüüdega peale hakata, ja vastus on väiksem, kui võiks oodata.
III vaatus — Küsimus
6. Hüüde kuulmine
Kiusatus on vastata hüüdele kohe: uue programmi, uue tehnoloogia või uue eluviisiga, ja neid kõiki pakutakse. Kiiresti antud vastus tuleks aga samast kohast, kust tulid kõik varasemad parandused, ja oleks veel üks nool samast vibust. Hüüe ütles just seda, et seda ei saa parandada sealt, kus me seisame, nii et parandus sealt poleks seda üldse kuulnud. Seepärast ei vasta see peatükk hüüdele, ehkki vastust oleks lihtne anda. See teeb midagi väiksemat ja aeglasemat.
Väiksem on ka raskem: hüüet saab kuulda hüüdena. See ei ole probleem, mis ootab lahendust, ega nõrkus, mida parandada, vaid koha nimetamine, kust rääkija ei saa edasi minna. Robini sõbrad andsid talle nõu parimate kavatsustega: maga rohkem, võta puhkust, vaheta töökohta või proovi uut rakendust. Iga nõuanne oli lahke ja iga nõuandja kuulis probleemi, kuid keegi ei kuulnud, mida Robin ütles, sest igaüks kuulis seda, mida ta oskas parandada. Kuulamine tähendab siin, et ei kiirustata hüüdest mööda järgmise paranduse juurde.
Draamas on sellel hetkel oma koht: see tuleb pärast pööret ja enne äratundmist. Kangelane on teinud kõik, mis suutis, tema plaan on pöördunud tema vastu, ja nüüd hüüab ta valjusti välja selle, mida ta on juba teadnud. Ta ei tea veel, kus ta seisab, kuid ta teab, et ei saa jätkata nagu varem. Raamatu teine essee annab neile etappidele nimed, kuid siin piisab ühest tähelepanekust. Hüüe kuulub liikumise juurde ega ole liikumise lõpp, ehkki see tundub lõpuna.
Robini „ma ei jaksa enam“ on esimene kord, kui ta ütleb, kus ta on, mitte seda, kus ta peaks olema või kuhu ta on teel. Kõik tema varasemad sõnad käisid eesmärkide kohta: paremad unepunktid, pikem järjestikuste päevade rida, järgmine arenguvestlus ja parem versioon iseendast. Hüüe ei püüdle millegi poole, vaid lihtsalt nimetab kohta: siin, võimetu. See on tema loo esimene tõene asukohateade, ja see on tehtud ilma mõõdikuta. Just seepärast kõlab see lõpuna, ehkki see on alles punkt, kust hakkab paistma, kus ta seisab.
Hüüe ei ole seega lõpp, vaid märk sellest, kus kohas loos me oleme. Kui meie aja sõnavara on muutunud hüüdeks, saab seda lugeda nagu Robini sõnu: mitte otsuse ega prognoosina, vaid asukohana kaardil. Siis pole küsimus enam selles, kuidas hüüet vaigistada, vaid selles, millisesse loo punkti see kuulub, kui lugu on olemas. Lugu ei saa aga lihtsalt eeldada, sest siis oleks see vaid uus lohutus samast kohast, nagu teise peatüki kolm diagnoosi, millest igaüks pakkus parandust. Tuleb küsida, kas lugu on üldse olemas ja kuidas seda saaks kontrollida.
7. Juhus või süžee?
Robin on ikka köögis ja hommik on nagu esimeses peatükis: kell randmel, taastumispunktid, kohv ja e-kirjad. Ta on valjusti välja öelnud, et ei jaksa enam, ja midagi pole veel muutunud, ei tema elus ega tema ümber. Kuid tema sõnad kuuluvad nüüd suuremasse rühma: inseneride joondamatus, arstide eraldatus, noorte lein ning kolm diagnoosi ökoloogiast, ajuuuringutest ja masinatest. Kõik nad ütlevad sama: miski sihib, laseb mööda, ja parandus samast kohast viib veelgi kaugemale. See essee on järginud sõnavara punktini, kus sellest saab küsimus.
Küsimus ei ole uus. Vanades lugudes on üksikud inimesed seisnud samas punktis: kangelane, kelle enda hoolikus pöördub tema vastu, prohvet, kes näeb oma rahvast püüdlemas vale asja poole õigete vahenditega, ja kirjutaja, kes leiab end tegemas seda, mida ta ei taha. Nad küsisid, mis nendega toimub, ja vastasid oma keeles, oma aja sõnadega. Uus ei ole küsimus, vaid selle mõõtkava. Nüüd ei küsi seda üks inimene, vaid terve tsivilisatsioon, paljudes keeltes ja paljudes valdkondades korraga.
Siinkohal võib lugeja õigustatult küsida, mis on vanadel tekstidel pistmist läbipõlemise, kliimaärevuse ja masinõppega. See on hea küsimus, ja see essee ei vasta sellele veel. See essee on vaid täheldanud, et meie aja sõnavara kirjeldab pigem liikumist kui eraldi vigu ja et liikumine paistab ühesugune valdkonnast valdkonda ja keelest keelde. Kui liikumisel on kuju, saab seda otsida ka vanematest tekstidest, mis jutustavad inimkonna lugu algusest lõpuni. Kui kuju sealt ei leita, eksib raamat, ja igaüks saab selles veenduda.
Kaks seletust on endiselt võimalikud, ja selles etapis nende vahel valida ei saa. Esimese järgi on märgist möödalaskmise sõnavara meie aja mood: sõnad levivad, sest need on kasulikud, ja need asendatakse, kui tulevad paremad. Teise järgi ütleb sõnavara midagi tõest sündmuste endi kohta: ajalool on kuju, ja me oleme jõudnud selle punktini, kus möödalaskmine hakkab paistma. Kumbki seletus pole tõestatud, ja kumbagi võib uskuda vastavalt sellele, mida juba arvatakse. Seepärast ei tohi valik toetuda uskumisele ega sellele, kumb tundub parem.
Küsimus on seega selline: juhus või süžee? Sellele ei vasta ükski üksik tähelepanek, sest tähelepanekuid leidub mõlemas suunas ja igaüht on lihtne lugeda enda kasuks. Enne kui ühtki vana teksti avatakse, tuleb kokku leppida, milline süžee välja näeks, kui see on olemas, ja mis näitaks, et seda ei ole. Järgmine essee teebki just seda: see paneb kirja süžee grammatika ja tingimused, mille korral seda saab kontrollida. Robin jääb oma kööki, ja talle ei lubata veel midagi.
Dispositsioon · töömärkus
Lähteolukord. Tekst: meie aja oma sõnavara. 7 peatükki, 2 + 3 + 2, 5 lõiku × 5 lauset. Raam: elukaar lapsest täiskasvanuks, sama kõigis esseedes.
I vaatus — Sõnavara
Möödalaskmise sõnavara
- Raam: Robin tutvustatakse näitetegelasena („Nimetagem teda Robiniks. Ta ei ole keegi kindel inimene, ja just seetõttu tunneb igaüks kedagi tema sarnast.“): täiskasvanu, kes on teinud kõik õigesti ja on ometi kurnatud; tema sõnad: kurnatus, eraldatus, „ei ole kohal“. Sama Robin käib läbi kõigi seitsme essee.
- Sama sõnavara tehisintellekti laborites: misalignment – süsteem püüdleb antud eesmärgi poole ja laseb mööda.
- Kliinikutes ja koolides: eraldatus kehast, teistest ja hetkest.
- Eri valdkonnad ja meetodid, ometi sama sõna: mööda.
- Küsimus: miks kirjeldab meie aeg end just möödalaskmise sõnadega?
Üks diagnoos, palju keeli
- Ökoloogia: White 1967 – inimene tegutseb looduses väljastpoolt.
- Mõistus: McGilchrist 2009 – nimetav mõtlemine tõrjub välja osaleva.
- Masinad: Christian 2020 – süsteem teeb seda, mille eest tasustatakse, ja läheb eesmärgist mööda.
- Kolm valdkonda ei laena üksteiselt, kuid jõuavad sama tulemuseni: toimija veidi väljaspool elu, mida ta mõjutab.
- Diagnoos on kõigis keeltes sama – sellest algab essee liikumine.
II vaatus — Katse
Kus diagnoos seisab
- Kust diagnoos lausutakse? Möödalasu nägemine nõuab kohta.
- Kliimateadlane näeb seda planeedi mõõteriistadelt, insener testitulemustest.
- Koht, kust diagnoos tehakse, on sama koht, mida see kirjeldab.
- Mõõdik on tehtud probleemist – vahend on osa veast.
- Kohal on ajalugu, mis algab keelde tulemisest (sild esseesse 3).
Iga parandus satub märgist kõrvale
- Vastus diagnoosile: rohkem, kiiremini, paremini – iga parandus samast kohast.
- Jevons 1865: tõhusam aurumasin suurendab söe tarbimist.
- Võidusõidupaadi agent 2016: kogub punkte ringi tehes ega jõua finišisse.
- Meditatsioonirakendus loeb kohalolu järjestikuseid päevi – ka kohalolu saab mõõdiku.
- Pingutus siiras ja arukus tõeline: seepärast traagiline. Möödalask, mitte kurjus.
Hüüe
- Kui rohkem enam ei aita, kostab midagi muud.
- Lancet Planetary Health 2021: 10 000 noort, üle poole usub inimkonna hukku.
- Sõnavara lakkab olemast tehniline: lein, ärevus, hirm.
- See ei ole lahendust ootava probleemi keel, vaid selle keel, kes on kõike proovinud.
- Üks hääl: seda ei saa parandada sealt, kus me oleme. (Pauluse lause hoitakse esseeni 4.)
III vaatus — Küsimus
Hüüde kuulmine
- Liiga kiire vastus oleks veel üks nool samast kohast.
- Väiksem ja raskem: hüüet saab kuulda hüüdena.
- Draamas on sellel hetkel oma koht: pärast pööret, enne äratundmist.
- Raami täiskasvanu: hüüe on esimene hetk, mil ta ütleb, kus ta on.
- Hüüe ei ole lõpp, vaid märk sellest, kus kohas loos ollakse.
Juhus või süžee?
- Tagasi peatüki 1 sõnavara ja täiskasvanu juurde.
- Varem esitasid küsimust üksikisikud: prohvet, traagiline kangelane, apostel.
- Nüüd küsib seda tsivilisatsioon kõigis oma keeltes korraga.
- Lugeja küsimus: mis on vanadel tekstidel pistmist kurnatusega? (vastus essees 4)
- Küsimus esseele 2: kas möödalask on juhus või süžee kuju? Ilma fanfaarideta.
- Pauluse lause hoitakse tagasi. Out of Alignmentis tuli Rm 7:24 juba peatükis 6. Raamatus tuleb see alles essees 4, mil lugeja tunneb selle ära selle essee hüüdena. See on viivitatud äratundmine.
- Kontrollida: White 1967; McGilchrist 2009; Christian 2020; Jevons 1865; OpenAI CoastRunners 2016; Hickman jt, Lancet Planetary Health 2021.
Töömaterjal: Out of Alignment
- Lynn White Jr., „The Historical Roots of Our Ecologic Crisis“, Science 155 (1967): 1203–1207.
- Iain McGilchrist, The Master and His Emissary (2009).
- Brian Christian, The Alignment Problem (2020).
- William Stanley Jevons, The Coal Question (1865): tõhusus ja kasvav tarbimine.
- Jack Clark ja Dario Amodei, „Faulty Reward Functions in the Wild“, OpenAI, 2016 (CoastRunnersi paat).
- Caroline Hickman jt, „Climate anxiety in children and young people and their beliefs about government responses to climate change“, The Lancet Planetary Health 5 (2021): e863–e873.