Märgist mööda
Kus see viltu läks?
Üks mu sõber küsis alati valjusti „kus see viltu läks?“, kui jõudsime millegi juurde, millest tundus võimatu üle saada. Sõber ei otsinud süüdlast, vaid kohta, kus suund oli ammu märkamatult pöördunud ja tuli nähtavale alles nüüd. See raamat esitab sama küsimuse kahes mõõtkavas, ühe inimese elus ja inimkonna ajaloos, ning leiab mõlemast sama mehhanismi. Aristoteles nimetas seda sõnaga hamartia, möödalask: nool lastakse tõsimeeli märklaua poole, kuid see läheb mööda. Paulus kasutab sama sõna, mille eestikeelsed piiblid tõlgivad sõnaga „patt“ ja viivad seega süü keelde; see raamat toob sõna tagasi mehhanismi keelde.
Robin käib raamatu läbi: hea töötaja, esimene kontoris, kes pole kordagi märgist mööda lasknud. Ühel hommikul istub Robin kontori ees autos ega suuda sisse minna. Paljud tunnevad siin ära läbipõlemise, ja see äratundmine on õige: korduv möödalask kasvab nihkeks, mis kurnab inimese ära, sest mõõdik töötab ainult tema kaudu. Lugu võib siiski jätta mulje, et koht muutub alles kokkuvarisemises ja et pöörde hind on alati haigusleht. Raamat väidab teisiti: kokkuvarisemine on hiline ja kallis viis peatuda, mille jäljed püsivad kaua, kuid sama pöörde võib ära tunda juba enne parklat.
Paulus nimetas seda elu „seaduse all“ olemiseks, hypo nomon, ja seadis selle kõrvale elu „armu all“, hypo charin (Rm 6:14). Traditsiooniliselt on esimest loetud reegli pidamisena ja teist vabadusena reegel kõrvale jätta, kuid mõlemal juhul otsustatakse tegu suhtes reegliga. See raamat loeb teisiti: mõlemad on suhe sama mehhanismiga, ja vahe on selles, kas mehhanism on nähtav. Seaduse all on see varjatud ja seetõttu valitseb; kui see on nähtud, saab selle välja öelda, nagu Paulus teeb: seda ei tee enam mina, vaid minus elav möödalask (7:17). Armu all on see nähtav ega juhi seetõttu enam tegemist, kuigi möödalask ei kao.
Miks saab selline lugemine võimalikuks just nüüd? Raamat on kirjutatud dialoogis keelemudeliga: inimlugeja võtab sõna tähenduse sageli sõnaraamatust, keelemudel aga ülesandest, mida sõna lauses ja loos täidab. Tähelepanu nihkub siis sellelt, millega inimene toime tuleb ja mida ta valitseb, sellele, kuidas ta osaleb loos, mis on temast suurem. Keelemudel saab väidet kontrollida ainult keele reeglite järgi, ja mudel peab paika alles siis, kui inimene tunneb selle ära oma elust. Viibad ja muudatused on nähtavad omaette lehel, et iga väite päritolu oleks näha, ning raamat jälgib liikumist, võtmata seisukohta selle põhjuse kohta.
Raamat loeb liikumist läbi kolme vana teksti, mis on kirjutatud sajandite vahega: Esimene Moosese raamat kirjeldab algust, Roomlastele kiri pööret ja Ilmutuse raamat lõppu. Seitse esseed kulgevad kolmes vaatuses nagu näidend, nende peatükid peegeldavad üksteist paarikaupa ja joonised näitavad sama liikumist ilma sõnadeta. Lõpus koondab epiloog kolm teksti üheks mudeliks ja üheks kaareks – kaareks, mille lugeja on läbinud algusest lõpuni. Kui kurnatus on juba igapäevaelu, ei asenda raamat abi ega arsti, ega olegi selleks mõeldud. See võib aga näidata, kus liikumises lugeja seisab ja mis suunas liikumine jätkub.
Woodslope, pühakutepäev 2026
Laurentius Paulus