Liikumise grammatika
Mis peab kehtima enne, kui ühtki teksti loetakse?
Esitatakse väide: ajalool on süžee, ja selle süžee grammatika on igas keeles sama. Enne kui ühtki iidset teksti loetakse, näitab essee, kuidas kirja panna, mis peab kehtima, kui väide on tõene, ja mis selle ümber lükkaks. See järjekord on tähtsam kui autor. Raamat on kirjutatud dialoogis keelemudeliga, ja lugeja võib õigustatult küsida, mis selles on inimese ja mis masina oma. Vastus on muuta lugemine kontrollitavaks: kõigepealt tingimused, viibad avaldatud, ja sama mõõdupuu, millele peab vastama iga tõestus, olenemata sellest, kes selle leidis.
I vaatus — Väide
1. Sama lugu igas keeles
Robin oli tööreisil välismaal, kui kolleeg rääkis õhtusöögil nalja keeles, mida Robin oskas vaid natuke. Tõlge oli kohmakas ja pooled sõnad jäid tal kinni püüdmata, kuid ta naeris samal hetkel kui kõik teised, ja keegi ei märganud, et ta polnud kõike mõistnud. Nalja ei kandnud sõnad, vaid järjekord: ülesseadmine, ootus ja pööre, mis tuli täpselt siis, kui pidi. Sama nali toimib igas keeles, sest selle kuju ei ole selle sõnades. Sõnad vahetuvad, kuid liikumine jääb.
Sama kehtib muinasjuttude kohta, mis on sajandeid suust suhu liikunud. Tuhkatriinust tuntakse sadu versioone Hiinast Soomeni, ja igas muutuvad nimed, kingad, abilised ja pidustused koos jutustajaga. Liikumine jääb aga samaks: ülekohut kannatav laps, abi ootamatust kohast, katsumus ja hetk, mil ta tuntakse ära selle järgi, kes ta on. Folkloristid on selliseid muinasjututüüpe kataloogi kandnud tuhandeid just seetõttu, et kuju elab üle tõlkimise ja ümberjutustamise, sõnad aga mitte. Lugu rändab keelest keelde, ja selle liikumine rändab muutumatult kaasa.
Ka lausel on grammatika, millel pole omaenda sõnu. Igal keelel on mingi viis öelda, kes teeb kellele mida, ehkki sõnad, lõpud ja sõnajärg erinevad. Soome laps õpib selle sama kiiresti kui hiina laps, ja kumbki ei õpi seda eraldi; see tuleb koos keelega, nagu hääldus. Grammatika on järjekord, milles sõnad oma kohale asuvad, ja see kannab mis tahes sõnu, vanu või uusi. Lool on sarnane grammatika: liigutuste järjekord, mis kannab mis tahes lugu, olenemata selle sõnadest.
Kui inimene jutustab oma elust, sõbrale või tööintervjuul, kasutab ta seda grammatikat märkamata. Sellest, mis juhtus, saab see, mis juhtus millegi tõttu, ja sündmused asuvad oma kohale algusena, pöördena või tagajärjena. Sama kehtib perekondade, rahvaste ja religioonide kohta, mis jutustavad oma ajalugu loona, millel on algus ja suund. See võib olla pelgalt jutustamisviis, mis laotatakse sündmuste peale, sest inimesed ei oska teisiti. Või võib see öelda midagi sündmuste endi kohta, ja siis ei kuuluks grammatika ainult jutustajale, vaid ka jutustatule.
Sellest tõuseb selle essee küsimus. Kui liikumine on igas keeles sama, kas selle järgi saab lugeda ajalugu: mitte ühe rahva, vaid inimkonna ajalugu, nii nagu vanad tekstid seda jutustavad? Küsimus on suur, ja sellele on lihtne vastata liiga kiiresti, kas jah või ei, vastavalt sellele, mida vastaja juba usub. Seepärast ei vastata sellele tunde ega autoriteedi põhjal, ei autori ega traditsiooni oma. Järgmine peatükk sõnastab väite nii, et see võib kukkuda, ja ütleb, kuidas selle kukkumist märgataks.
2. Väide
Selle raamatu väide on lihtne, ehkki selle tagajärjed ei ole: ajalool on süžee, ja selle süžee grammatika on igas keeles sama. Esimene essee lõppes küsimusega: kas möödalaskmine, millest meie aeg räägib tehisintellekti, töö ja kliima keeles, on juhus või süžee kuju? Sellisele küsimusele ei saa vastata tunde ega autoriteedi põhjal, ainult kontrollides. Seepärast tuleb väide sõnastada nii, et see võib kukkuda, ja koht, kus see kukuks, tuleb eelnevalt nimetada. See essee annab küsimusele kontrollimise viisi enne, kui avatakse ükski vana tekst.
Grammatika tähendab siin liikumist, mis jääb, kui sõnad muutuvad. Kuninga langus kreeka tragöödias ja unustatud piimapakk köögis jutustatakse eri sõnadega, kuid need läbivad sama järjekorra: lähteolukord, vallandaja, tõusev tegevus, pööre, kannatus, äratundmine ja lõpp. Jaotus seitsmeks etapiks on selle raamatu oma, ja kolm neist – pöörde, kannatuse ja äratundmise – nimetas juba Aristoteles. Kuna liikumine ei sõltu sõnadest, saab vanu tekste lugeda liikumisena ka siis, kui nende sõnad on võõraks jäänud: Esimest Moosese raamatut, Roomlastele kirja ja Ilmutuse raamatut saab lugeda kõrvuti rääkima õppiva lapse ja kurnatud täiskasvanuga. Sõnavara on igaühe oma, kuid grammatika on ühine.
Grammatika sõnad tulevad Aristoteleselt. Tema raamatu pealkiri Peri poiētikēs tähendab „tegemisest“, ja ta ei kirjutanud õpetust sellest, mis on õige, vaid kirjeldas, kuidas tragöödiad toimivad, kui need vaatajat liigutavad. Ta vaatas Ateenas näidendeid ja pani kirja, mis neis juhtus, nii nagu grammatika paneb kirja, kuidas inimesed räägivad, mitte kuidas nad peaksid rääkima. Seepärast sobivad tema sõnad siia: need kuuluvad liikumisele, mitte ühelegi koolkonnale ega usutunnistusele. Raamat laenab neid tööriistadena, mitte autoriteedina, ja iga sõna tähendus on antud Liikumise sõnastikus.
Väide on suur ja selles tulekski kahelda. Paljud on varem näinud ajaloos mustrit ja leidnud selle, mida otsisid: progressi, allakäigu, tsüklid, klassivõitluse või ettehoolduse käe. Ajaloo lugemine süžeena muutub kergesti sellesse sisselugemiseks, mida tahetakse näha, ja kõige muu väljajätmiseks. Iseenesest ei ole väide seega midagi väärt, sest usutava mustri saab alati tagantjärele välja mõelda, kui tulemus on teada. Ainus, mis eristab selle raamatu väidet, on järjekord, milles seda kontrollitakse, mitte selle sisu.
Järjekord on selline: kõigepealt grammatika, siis tingimused ja alles siis tekstid. Selle essee peatükid 3–5 määratlevad grammatika Aristotelese sõnadega, peatükk 6 paneb selle kirja tingimustena, ja alles kolmas essee avab esimese teksti. Kui tekst ei vasta tingimustele, kukub väide, ja lugeja näeb, millises punktis ja miks. Kui tingimused peavad, ei ole väidet kõigile tõestatud, kuid see on pidanud vastu katsele, mille ta endale eelnevalt seadis. Seepärast asendab see essee eessõna: see ei ütle, mida raamatust arvata, vaid kuidas seda lugeda.
II vaatus — Grammatika
3. Tõttu, mitte pärast
Poeetika kuuendas peatükis küsib Aristoteles, mis on tragöödias kõige tähtsam, ja vastab: süžee, kreeka keeles mythos. Ta määratleb süžee kui sündmuste ülesehituse, mitte kui tegelased, kõned või vaatemängu. Süžee, ütleb ta, on tragöödia hing, see, mis hoiab kõike muud koos: näidend saab hakkama ilma tegelaste hoolika kujutamiseta, kuid mitte ilma süžeeta. Kui see raamat ütleb, et ajalool on süžee, mõtleb see just seda ülesehitust. See ei väida, et teab sündmuste moraali, vaid küsib, mis järjekorras need üksteisele järgnevad ja mis millenini viib.
Seitsmendas peatükis ütleb Aristoteles, et tervikul on algus, keskpaik ja lõpp. Algus ei pea millelegi järgnema, lõpp järgneb millelegi ja sellele ei järgne midagi, ning keskpaik nii järgneb millelegi kui ka viib millenigi. See raamat loeb keskpaika pöördena: mitte ajalise poolitusena, vaid punktina, kus liikumine muudab suunda. Seepärast on iga essee neljas peatükk pööre, ja Roomlastele kiri seisab raamatu keskel, seitsmest esseest neljandana. See lugemisviis on raamatu enda oma, Aristoteles ei ütle seda otse, ja selle tugevust katsutakse tekstides.
Kümnendas peatükis teeb Aristoteles eristuse, mis kannab kogu raamatut: on suur vahe, kas midagi juhtub teise asja tõttu või lihtsalt selle järel. Sündmused, mis järgnevad üksteisele ainult ajas, moodustavad kroonika, milles kõik on tõsi, kuid miski ei seleta midagi; süžee tekib alles siis, kui üks tuleneb teisest. Üheksandas peatükis mainib ta näidet Argosest, kus Mitüse kuju kukkus mehe peale, kes oli põhjustanud Mitüse surma, just siis, kui see mees kuju vaatas. Selline asi, ütleb ta, ei näi juhtuvat juhuslikult, sest vaataja näeb selles põhjust. Süžee on sündmused üksteise tõttu, mitte lihtsalt üksteise järel.
Robinil on karp fotodega: lapsepõlv, kool, esimene töökoht, kolimised ja pidustused, ilma järjekorra ja kuupäevadeta. Need on sündmused üksteise järel, ja igaüks on tõsi, kuid koos ei jutusta need veel midagi. Kui Robin hiljem oma elu tagurpidi jutustab, võib-olla sõbrale pika õhtu jooksul, hakkavad pildid paika loksuma: see viis selleni, ja too tegi võimalikuks järgmise. Sündmused ei muutunud, kuid nüüd järgnevad need üksteisele üksteise tõttu. Tagurpidi jutustatud elu saab süžee, ja sama kehtib rahvaste ja inimkonna kohta.
Üheksandas peatükis eristab Aristoteles luulet ajaloost: ajaloolane jutustab, mis juhtus, luuletaja aga, mis võiks juhtuda tõenäosuse või paratamatuse järgi. Seepärast, ütleb ta, on luule filosoofilisem kui ajalugu, sest see räägib üldisest, mitte ainult üksikust. See raamat katsetab just seda piiri, sest kui ajalool on süžee, järgnevad selle sündmused üksteisele üksteise tõttu. Siis tuleb usutav eristada paratamatust: usutava saab välja mõelda, kuid paratamatu peab pidama. Raamatu tingimused on ehitatud paratamatule, ja tulemused, mis need kummutaksid, nimetatakse eelnevalt, enne kui ükski tekst avatakse.
4. Pööre, äratundmine, kannatus
Poeetika üheteistkümnes peatükk nimetab süžee kolm osa: pöörde, äratundmise ja kannatuse. Aristoteles ei esita neid reeglitena, mida kirjutaja peaks järgima, vaid kirjeldab, mis juhtub heades tragöödiates, kui need toimivad. Just seepärast saavad need olla selle raamatu tööriistad: need ei kuulu ühele kultuurile, vaid liikumisele, mille vaataja tunneb ära igas keeles. Selle raamatu iga essee neljas peatükk on ehitatud neile, ja keskpunkt on alati pööre. Enne kui loetakse ükski vana tekst, tuleb see kolmik seega täpselt määratleda.
Pööre on muutus vastupidiseks selles, mida tehakse, ja see tekib süžee enda loogikast. Aristotelese näites on Oidipus lahkunud Korintosest ennustuse tõttu, et ta tapab oma isa ja abiellub oma emaga, ning saanud Teeba kuningaks. Korintosest tuleb käskjalg, et vabastada ta hirmust: paar, kes kasvatas Oidipust Korintoses, ei olnud tema vanemad, sest ta toodi sinna imikuna Teebast. Uudis paljastab, et mees, kelle Oidipus kunagi teel tappis, oli tema isa, ja Teeba kuninganna, kellega ta on abiellunud, on tema ema. Kergendus ja hukatus on üks ja sama uudis, ja midagi ei tooda väljastpoolt: liikumise suund osutub lihtsalt teistsuguseks, kui arvati.
Äratundmine on üleminek teadmatusest teadmisse, ja Aristoteles peab parimaks seda, mis tuleb koos pöördega. Oidipus otsib kuningas Laiose mõrvarit, et Teebat vaevav katk lõppeks, ja otsingute lõpus leiab ta, et ta ise ongi see, keda otsiti. Otsija on otsitav. Ta ei saa teadmist väljastpoolt, sest tükid on olnud kogu aeg nähtaval; ainus muutus on see, et ta näeb, kus ta ise seisab. Äratundmine ei lisa seega maailmale midagi, vaid seab selle, mis juba oli, õigesse järjekorda.
Kolmas osa on kannatus, kreeka keeles pathos, ja Aristoteles määratleb selle kui hävitava või valusa sündmuse: haavad, surmad ja piinad. Ta ei käsitle seda karistuse ega moraalse otsusena, vaid süžee osana, mis järgneb pöördele sama paratamatult, nagu pööre järgnes tegudele. Kannatus kuulub liikumise juurde ja seda ei tooda väljastpoolt kättemaksuna. Seepärast ei küsi tragöödia, kes vääris kannatamist, vaid kuidas kannatus tekkis. See vahe kannab kogu raamatut: kui vanad tekstid kirjeldavad kannatust, ei loeta neid otsustena, vaid liikumise kirjeldustena.
Sama kolmik toimib ilma lavata. Hommikul märkab Robin, et piim on otsas, kuid kirjutab poenimekirja hoolikalt eelmise nädala nimekirja põhjal, järgib seda poes punkt-punktilt ja tuleb koju täis kottide ja ilma piimata, sest eelmisel nädalal oli külmkapis piima. See on pööre: just hoolikus, mis pidi tagama, et midagi ei ununeks, jättis piima välja. Siis kõnnib ta vihmas tagasi poodi, ja see on kannatus, väike, kuid tõeline. Kassas taipab ta, mis juhtus: ta järgis nimekirja täiuslikult ja läks mööda sellest, milleks nimekiri oli tehtud.
5. Märgist mööda laskmine
Poeetika kolmeteistkümnendas peatükis küsib Aristoteles, kelle langus vaatajat liigutab. Täiesti hea inimese hukk on lihtsalt vastik vaadata, ja kurja inimese hukk tundub väljateenitud, nii et kumbki ei ärata kaastunnet ega hirmu. Kangelane on keegi meie sarnane, kes ei lange pahe ega rikutuse, vaid möödalasu tõttu, kreeka keeles hamartia. Oidipus tegi kõik, et ennustuse eest pääseda, ja just põgenemine viis ta selleni, ristteele ja Teeba troonile. Ta ei olnud kuri; ta laskis mööda, nagu oleks võinud igaüks.
Sõna hamartia tuleb verbist hamartanein, mis tähendab märgist mööda laskma. Algselt on see vibukütti ja odaviskaja sõna: nool lendab, kuid maandub märklaua kõrvale, võib-olla vaid peopesa laiuse kaugusele. Sõnas ei ole pahatahtlikkust ega laiskust, sest vibukütt sihib siiralt ja laseb ikkagi mööda. Aristoteles laenab sõna süžee jaoks: kangelane sihib head, annab endast parima ja laseb ikkagi mööda. Ilma möödalaskmiseta poleks pööret ega äratundmist ega seega ka lugu, nii et möödalask ei ole süžee viga, vaid selle tingimus.
Möödalask on seestpoolt nähtamatu: kangelane laseb mööda ega näe seda. Kui Oidipus lahkub Korintosest, arvab ta, et pääseb ennustuse eest, kuid ta kõnnib ristteele, kus ta kohtab oma isa. Vaataja näeb seda, mida kangelane ei näe, ja siit tuleb tragöödia pinge: vaataja teab, kuhu tee viib. Robin järgis poenimekirja ega näinud midagi valesti, kuni seisis kassas ilma piimata. Möödalasu nägemiseks on vaja kohta, kust paistavad nii nool kui ka märklaud, ja see koht ei ole kunagi noole enda lennus.
Mõni sajand pärast Aristotelest kirjutab kreeka keeles kirjutav juut Paulus Roomlastele kirjas, et kõik on märgist mööda lasknud (Rm 3:23). Ta kasutab sama kreeka sõna, mille Aristoteles oli andnud traagilisele kangelasele. Tõlkes sai sõnast patt, ja tänapäeva kõrvale tähendab patt süüd, karistust ja moraalset üleastumist. Raamat ei väida, et Paulus luges Aristotelest või laenas temalt, vaid ainult seda, et sama sõna kandis sama kuju kahes erinevas keskkonnas. Draama filosoofia ja apostli kiri kirjeldavad sama liikumist: sihitakse ja lastakse mööda.
Seepärast kasutab see raamat sõna möödalask, mitte sõna patt. Möödalask ei ole otsus, vaid süžee tingimus, ja selle saab ära tunda ilma süü ja häbita. Liikumise teine sõna on vahe: kaugus sihi ja märklaua vahel, sõna ja maailma vahel, ning selle vahel, mille poole sirututakse, ja selle vahel, milleni jõutakse. Raamatu lisa, Liikumise sõnastik, koondab need sõnad ja ütleb, millise vanema sõna igaüks neist asendab. Nende abil saab vanu tekste lugeda liikumisena, mitte moraalireeglitena, ja nii neid järgmised esseed ka loevad.
III vaatus — Katse
6. Kõigepealt tingimused
Tingimuste vorm ei tule eikusagilt, vaid matemaatikast. Matemaatik kirjutab kõigepealt väite ja siis tõestuse, milles iga samm järgneb eelmisest mingi reegli järgi, ja kui ükski samm ei pea, kukub tõestus selles punktis, ja autori maine ei päästa seda. Pythagorase teoreem on pidanud üle kahe tuhande aasta, sest iga koolilaps saab selle tõestuse läbi käia ja jõuda sama tulemuseni. See essee kirjutab eelmiste peatükkide grammatika samas vormis: tingimus ütleb, et kui väide on tõene, peab tekstist leidma selle, ja selles järjekorras. Iga tingimuse kõrval seisab selle ümberlükkamise tingimus, ja kõik see kirjutatakse enne tekste.
Praktikas tähendab tingimuste kaudu lugemine kolme sammu, mis astutakse alati selles järjekorras. Kõigepealt kirjutatakse tingimus liikumise keeles, näiteks: möödalask on seestpoolt nähtamatu, nii et loo kangelane ei tohi viga kohe näha. Siis kirjutatakse, mis selle kummutaks: kui kangelane näeb viga enne pööret, kukub lugemine. Alles kolmandana avatakse tekst; lugeja otsib üles salmi, kus kangelane näeb, ja tulemus pannakse kirja, olgu see milline tahes. Robini piim sobib samuti katseks: kui pood oleks olnud tühjaks müüdud, oleks see olnud juhus, sest pööre on olemas ainult siis, kui see tekib hoolikusest endast.
Tingimust ei muudeta tagantjärele tulemuse kaitsmiseks. Kui tekst ei sobi, ei painutata teksti ega anta selle sõnadele uusi tähendusi; tingimus jääb ja lugemine kukub selles punktis. Aristoteles kirjeldas, mis näidendites juhtus, mitte seda, mis neis oleks pidanud juhtuma, ja tingimused järgivad sama reeglit: need kirjeldavad, mida peab nägema, ja jäävad paigale. Kui midagi siiski parandatakse, dateeritakse parandus ja öeldakse see avalikult raamatu viipade lehel. Lugeja näeb seega alati, mis oli tingimus enne teksti ja mis muutus pärast seda.
1919. aastal mõõtis Arthur Eddington päikesevarjutuse ajal, kui palju tähtede valgus päikesest möödudes kõverdub. Einsteini teooria oli andnud arvu ette, ja kui mõõtmine oleks langenud vanema teooria väärtusele, oleks Einsteini teooria kukkunud. Just seepärast oli tulemusel kaalu: ennustus pandi kirja enne, kui keegi taevasse vaatas. Mõõtmist on sestpeale korratud palju kordi suurema täpsusega, ja keegi ei küsi täna, kelle kaamera selle tegi. Sama mõõdupuu kehtib selle raamatu kohta: ajaloos nähtud mustril on kaalu ainult siis, kui see pandi kirja enne teksti avamist ja oleks võinud kukkuda.
Tingimused on nüüd paigas, ja järgmised kolm esseed avavad nende kaudu tekstid: Esimese Moosese raamatu algusena, Roomlastele kirja pöördena ja Ilmutuse raamatu lõpuna. Iga essee teine peatükk kirjutab enne teksti oma tingimused, ja iga essee lõpus saab lugeja ise kontrollida, kas need pidasid. Kui kas või üks ei pea, kukub väide selles punktis, ja seda ei lapita uue seletusega. Lugejal ei paluta seega väidet uskuda, vaid seda kontrollida, ja kontrollijaks sobib igaüks. Üks küsimus jääb siiski lahtiseks: kui lugemist saab kontrollida igaüks, kas on oluline, kes selle kirjutas?
7. Kes selle kirjutas?
See raamat on kirjutatud dialoogis keelemudeliga. Autor esitas küsimused, valis suuna ja lükkas tagasi selle, mis ei pidanud, ja masin pakkus välja, sõnastas ja otsis materjali. Lugeja võib õigustatult küsida, mis selles kuulub inimesele ja mis masinale, ja kelle lugemine see lõpuks on. Küsimus ei ole kõrvaline, sest raamat väidab midagi suurt, ja suurte väidete puhul küsitakse alati, kes neid esitab. Küsimus on õiglane, ja sellele vastatakse siin nii hästi, kui praegu võimalik.
Esimene vastus on avatus. Iga autori viip on avaldatud sellisena, nagu see on, raamatu viipade lehel, ja iga viiba kõrval on öeldud, mis tekstis pärast seda muutus. Lugeja näeb, kus autor masinat parandas, kus masin pakkus välja midagi, mille autor vastu võttis, ja kus lugemine teel muutus. Midagi ei ole peidetud, isegi mitte hiljem parandatud vigu, sest just need näitavad, kuidas lugemine sündis. Raamatu valmimist saab seega kontrollida samal viisil kui selle väidet.
Olulisem on aga see, et väidet saab kontrollida ilma kummagi autorita, nagu matemaatikas. 1998. aastal tõestas Thomas Hales arvuti abil Kepleri väite kerade tihedaima pakkimise kohta, kuid retsensendid olid vaid 99 protsenti kindlad, sest arvutusi oli liiga palju, et neid käsitsi kontrollida. Hales kirjutas tõestuse ümber kujul, mida teine programm kontrollib samm-sammult, ja 2014. aastal oli kontroll valmis. 2024. aastal lahendas tehisintellekti süsteem rahvusvahelise matemaatikaolümpiaadi ülesandeid hõbemedali tasemel, ja selle lahendused kontrolliti masinaga samal viisil. Küsimus ei ole enam, kes selle lahendas, vaid kas arvutus peab, ja sama kehtib selle lugemise kohta: tingimused on avalikud ja võrdlust saab uuesti läbi teha.
Esimene peatükk algas naljaga, mille Robin mõistis keeles, mida ta vaevu oskas, ja Tuhkatriinuga, kes rändab keelest keelde. Kumbki ei toiminud oma jutustaja tõttu, vaid oma järjekorra tõttu: nali ajab naerma, olgu jutustaja kes tahes, ja Tuhkatriinu tuntakse ära, olgu üleskirjutaja kes tahes. Kui ajalool on süžee, ei ole see selle raamatu autori ega masina leiutis; see on kas tekstides olemas või mitte. Jutustaja võib halvasti lugeda, kuid ei saa luua järjekorda, mida pole olemas. Autor on seega vähem tähtis, kui küsimus vihjas.
Küsimus, kelle lugemine see lõpuks on, jääb siiski lahtiseks. See ei ole ainult tehniline küsimus masinate ja inimeste kohta; see puudutab igaüht, kes loeb oma elu loona: kes ära tunneb ja millisest kohast. Raamat naaseb selle juurde hiljem, kui äratundmist on esmalt nähtud toimumas. Enne seda tuleb tekstid avada tingimuste kaudu, ja esimene neist on Esimene Moosese raamat, mis jutustab algusest. Järgmine essee läheb tagasi kaugemale, kui Robin mäletada suudab, aega enne sõnu.
Dispositsioon · töömärkus
Vallandaja. Üks tekst: Aristoteles, Peri poiētikēs. See ei ole õpetus, vaid liikumise grammatika. 7 peatükki, 2 + 3 + 2, 5 lõiku × 5 lauset. Raam: elukaar lapsest täiskasvanuks, sama kõigis esseedes.
I vaatus — Väide
Sama lugu igas keeles
- Raam: kui inimene jutustab oma elu tagurpidi, hakkavad sündmused järgnema üksteisele üksteise tõttu.
- Muinasjutt või nali toimib igas keeles: sõnad vahetuvad, liikumine jääb.
- Lausel on grammatika ilma omaenda sõnadeta: kes teeb kellele mida.
- Lool on sarnane grammatika: liigutuste järjekord.
- Küsimus: kui liikumine on igas keeles sama, kas selle järgi saab lugeda ajalugu?
Väide
- Väide: ajalool on süžee, ja selle grammatika on igas keeles sama.
- Essee 1 küsimus – juhus või süžee kuju? – saab kontrollimise viisi.
- Sõnad muutuvad, liikumine mitte – seepärast saab vanu tekste lugeda liikumisena.
- Grammatika sõnad tulevad Aristoteleselt, kes kirjeldas liikumist, mitte ei õpetanud õpetust (Peri poiētikēs = tegemisest).
- Mudel: The Grammar of Drama.
II vaatus — Grammatika
Tõttu, mitte pärast
- Poeetika 6: süžee on sündmuste järjekord.
- Algus, keskpaik ja lõpp (peatükk 7) – keskpaik ei ole poolitus, vaid pööre.
- Poeetika 10: üksteise tõttu, mitte ainult üksteise järel.
- Igapäevane näide: fotod karbis vs pildid, mis asetuvad järjekorda.
- Poeetika 9: usutav ja paratamatu – süžee ehitub paratamatule.
Pööre, äratundmine, kannatus
- Poeetika 11 nimetab süžee kolm osa – samad, millele ehitatakse iga essee peatükk 4.
- Pööre: muutus vastupidiseks, mis tuleb süžee seest.
- Äratundmine: üleminek teadmatusest teadmisse; parim koos pöördega (Oidipus: otsija on otsitav).
- Kannatus on liikumise osa, mitte karistus.
- Igapäevane näide samast kolmikust, mis ennetab essee 4 töötajat.
Märgist mööda laskmine
- Poeetika 13: inimene ei lange oma kurjuse, vaid möödalasu tõttu.
- Ta laseb mööda ega näe seda – möödalask on seestpoolt nähtamatu.
- Sama sõna Pauluselt: kaks keelt, sama liikumine.
- Seepärast ei ole sõna süü, vaid süžee tingimus.
- Tutvustatakse liikumise sõnu: missing the mark, the gap (Words of Movement).
III vaatus — Katse
Kõigepealt tingimused
- Grammatika kirjutatakse tingimusteks enne, kui avatakse Esimene Moosese raamat, Roomlastele kiri ja Ilmutuse raamat.
- Iga tingimus võib kukkuda; ümberlükkamise tingimused nimetatakse eelnevalt.
- Tingimust ei muudeta tagantjärele tulemuse kaitsmiseks.
- Nelja värvi teoreem 1976: tõestuse kontrollis masin – keegi ei küsi kirjutaja järele.
- Usutav eristatakse paratamatust. Mudel: Conditions First.
Kes selle kirjutas?
- Raamat on kirjutatud dialoogis keelemudeliga – lugeja võib küsida, mis on inimese oma.
- Vastus on avatus: viibad avaldatakse.
- Igaüks saab võrdluse uuesti läbi teha.
- Tagasi peatüki 1 muinasjutu juurde: liikumine toimib, olgu jutustaja kes tahes.
- Sild esseesse 3: katse algab algusest, lapsepõlvest. Ilma fanfaarideta.
- See essee asendab eraldi eessõna.
- Kontrollida: Poeetika 6, 7, 9, 10, 11, 13; valguse kõverdumine (Eddington, 1919).
Töömaterjal: Threshold of Recognition · The Same Landscape · Take Nobody’s Word for It · niin & näin
- Aristoteles, Poeetika 6 (süžee), 11 (pööre ja äratundmine), 13 (hamartia). — kontrollida
- Muinasjututüübid: Aarne–Thompsoni–Utheri register; Tuhkatriinu on tüüp ATU 510A. — kontrollida
- F. W. Dyson, A. S. Eddington ja C. Davidson, „A Determination of the Deflection of Light by the Sun’s Gravitational Field“, Philosophical Transactions of the Royal Society A 220 (1920). Mõõtmised tehti 29. mail 1919.
- Rm 3:23 (hēmarton, „lasid märgist mööda“).
- Thomas Hales, Kepleri hüpotees (1998); formaalne kontroll projektis Flyspeck lõpetati 2014 (Hales jt, Forum of Mathematics, Pi 5, 2017).
- Google DeepMind, AlphaProof ja AlphaGeometry 2: rahvusvahelise matemaatikaolümpiaadi ülesanded hõbemedali tasemel, lahendused kontrollitud Leanis (2024).