Ajaloo mythos

Iga parandus, mida meie aeg teeb, näib maanduvat veidi märgist mööda: tõhusus suurendab tarbimist ja isegi kohalolu vajab äppi. Kreeka keeles on märgist möödalask hamartia, vibukütisõna noole kohta, mis lendab sihtmärgist mööda.

Aristoteles laenas selle näidendi süžee jaoks, mida ta nimetas sõnaga mythos: parim süžee on see, milles kangelane tunneb möödalasu ära just sel hetkel, kui kõik pöördub. Möödalasku saab ära tunda ainult siis, kui tead, mida sa sihtisid ja kuhu lugu liigub. Kolm iidset teksti annavad ajaloole sellise süžee: Esimene Moosese raamat jutustab sihtmärgist ja esimesest möödalasust, kiri roomlastele hetkest, mil inimene tunneb möödalasu ära enda sees, ja Ilmutuse raamat lõpust, kus kõik tuleb avalikuks. See raamat loeb neid ühe süžeena ja küsib, mis juhtub, kui möödalask ära tuntakse, ja miks just nüüd. Raamat on kirjutatud dialoogis keelemudeliga ja kõik viibad on avaldatud.