Liikumise sõnad

Kellegi või oma koha taastundmine, kui sellega kohtutakse. See juhtub inimesega; seda ei saavutata.

Asendis, kus inimene seisab loo peal, mitte oma mõõdikute peal (en Christō), ei ole mõõdikul võimu otsust langetada.

Hetk, mil inimkond näeb, kus ta oma ajaloos seisab.

Hetk, mil vanad sündmused loksuvad paika ja tee edasi näitab, kuhu see kogu aeg viis. Enne seda on elul mälestused ja plaanid, aga mitte süžeed.

Eluviis, mis kulutab ära just selle, mille poole see sirutub. Mitte füüsiline surm.

Hetk, mil inimene tunnistab, et ta ei saa oma elu parandada sealt, kus ta seisab, sest just see koht on probleem.

Punkt loos, kus selle pööre on juba toimunud. Inimene lakkab väljastpoolt juhtimast ja osaleb seestpoolt.

Mõõdik asendab vaikselt sihi ja keegi ei otsusta seda. Nagu laps liumäel: ta osaleb liikumises, kuid ei juhi seda.

Millegi sihtimine ja selle kõrvale maandumine, nägemata, et on mööda lastud.

Mõõt, mis annab sooritusele arvu, nagu kell jooksjale, et aidata sihini jõuda. Mõõtmise käigus liigub pilk soorituselt arvule ja vähehaaval asub mõõdik sihi kohale. Sõna loetakse selle liikumise järgi: mida see teeb, mitte mida ütleb sõnaraamat.

Oma koha taasleidmine loos.

Muutus, mis tuleb loo seest, mitte paremast plaanist või suuremast pingutusest.

Püsiv side, mis antakse enne igasuguseid reegleid.

Punkt, millele mõõdupuu algusest peale osutas; üks sõna mõlema jaoks.

Rahvas, kes ei näe veel, kus ta oma loos seisab.

Raamatu keskne liikumine: oma elu juhtimisest nagu projekti kuni suurema loo osaks olemiseni.

Sõna, mis nimetab seda, mida ei tohi tahta, pöörab tähelepanu selle poole, nagu kapp, mida lapsel keelatakse avada.

Mida kauem vaadatakse mõõdikut sihi asemel, seda kaugemale sihist eemaldutakse.

Ruum inimese ja selle vahel, mida ta tegelikult tahtis. Seda nimetatakse alati kahe koha vahel.

Süžeel, mis näis katkenud, oli kogu aeg kuju.