Roomlastele
Mida näeb keskel seisev tekst?
Roomlastele kiri seisab Esimese Moosese raamatu ja Ilmutuse raamatu vahel ning näeb mõlemat. Viiendas peatükis vaatab Paulus tagasi Aadamale: ühe inimese kaudu tuleb maailma märgist möödalask, hamartia. Seadus tuleb vahele, et möödalask näitaks end möödalasuna, ja see kasvab üle igasuguse mõõdu. Seitsmendas peatükis jutustatakse sama süžee seestpoolt: seda teeb „mina“, kes tahab head ega ulatu selleni, kuni kõlab hüüe: kes päästab mind sellest surma ihust? Pööre 8:1 ei tule paremast sooritusest. See on positsiooni muutus. Peatükkides 9–11 vaatab Paulus ette rahvaste ajalukku. Iisrael komistab, komistus avab tee rahvastele, ja ükski rahvas ei jää loost lõplikult välja.
I vaatus — Kiri keskel
1. Kiri keskel
Paljudel inimestel tuleb elus hetk, mil nende oma elu hakkab äkki lugema nagu lugu. See võib saabuda ühe märkuse, ebaõnnestumise või vaikse õhtuga ning tihti alles aastaid pärast sündmusi, mida see seletab. Vanad stseenid loksuvad üksteise järel paika, ja igaüks neist näib nüüd viivat järgmiseni. Samal hetkel näitab ka eesolev tee, kuhu see on kogu aeg kulgenud. Sündmused ei ole muutunud; nüüd on neil seos, üks teise tõttu.
Enne seda hetke saab elu meenutada ja planeerida, kuid sel pole veel süžeed. Mälestused lebavad kõrvuti nagu fotod sahtlis, ja plaanid osutavad ette, teadmata, kust nad tulevad. Pärast seda hetke moodustavad fotod jada ja plaanid leiavad oma suuna. Inimene on ära tundnud kuju, mida tema elu faktid olid kogu aeg moodustanud. See essee loeb teksti, mis on kirjutatud pärast just sellist hetke, inimese poolt, kes oli näinud sama juhtumas inimkonna ajalooga.
Umbes aastal 57 kirjutas Paulus pika kirja Rooma, linna, kus ta polnud veel käinud. Tema lugejaskond oli segane: osa pärines tema enda rahvast, Iisraelist, teised impeeriumi paljudest rahvastest. Ta kirjutas, et selgitada, miks lugu, mida ta oli kõikjal jutustanud, puudutas mõlemat rühma korraga, kuigi nad olid sajandeid elanud eri reeglite järgi. Kumbki rühm ei saanud tema arvates seda õigesti kuulda ilma teiseta. Teistes kirjades vastab ta konkreetsete koguduste küsimustele ja tülidele; siin jutustab ta kogu loo, inimajaloo esimesest leheküljest viimaseni.
Kirja lugu algab esimesest inimesest, inimkonna loo päris algusest (5:12). See lõpeb avalikuks tulekuga: mis oli pikki aegu varjatud, on nüüd kõigile rahvastele näidatud, ja inimkond näeb, kus ta oma ajaloos seisab (16:25–26). Selle alguse ja lõpu vahele paigutab Paulus oma rahva, teised rahvad ja iseenda, igaühe samal joonel eri kohta. Kiri on üles ehitatud nii, nagu elu paistab pärast äratundmise hetke. Kõik selles hoiab kokku, üks osa teise tõttu, nii nagu sahtlist võetud fotod lõpuks jada moodustavad.
Selles raamatus seisab kiri kahe teise teksti vahel. Esimene Moosese raamat jutustas algusest: kuidas inimene astub keelde ja hakkab märgist mööda laskma, seda ise nägemata. Ilmutuse raamat kirjutati umbes nelikümmend aastat pärast kirja ja Paulus ei teadnud sellest midagi, kuid see kannab sama nime nagu selle kirja lõpp, Avalikuks tulek, ning kirjeldab, kuidas sellele möödalasule rajatud eluviis seestpoolt kokku variseb. Roomlastele kiri peab näitama, et algus ja suund kuuluvad ühte lukku, ja Paulus saab seda üritada ainult seetõttu, et ta kirjutab pärast omaenda äratundmist. Selle essee küsimus on, kas see äratundmine näeb algust ja suunda, mida lõpp hiljem kirjeldab.
2. Aadam
Kui Paulus jutustab viiendas peatükis inimese lugu, ei alusta ta oma ajast, vaid Esimese Moosese raamatu esimesest inimesest. Heebrea keeles tähendab nimi Aadam lihtsalt „inimest“, ja nii kasutab seda ka Paulus: nimena meile kõigile. Eelmine essee näitas, millest Aadama lugu jutustab: kuidas inimene tuli keelde ja hakkas nägema maailma, ja iseennast, väikese vahemaa tagant. See juhtus liigiga kord ammu ning juhtub uuesti iga lapsega, kes õpib rääkima. Paulus alustab oma lugu sellelt lävelt, kust algab iga inimese lugu.
Selle esimese inimese kaudu, kirjutab Paulus, tuli maailma märgist möödalask ja kõik, mis sellest järgneb (5:12). Ta osutab tõelisele sündmusele: millelegi, mis juhtus inimkonnaga, kui see tuli keelde. Keelega tuli võime nimetada eesmärki, sellele sihtida ja seda valjusti öelda, ning eesmärgiga tuli võimalus sellest mööda lasta. Sellest ajast peale on iga inimene sündinud maailma, kus inimesed sihivad ja lasevad mööda. Paulus nimetab ahela esimese lüli, mis ulatub tema lugejateni.
Ta loeb aiastseeni jadana, nii nagu loetakse näidendi esimest stseeni, kui näidend on läbi. Lõpust vaadates pole algus enam vana muinasjutt, vaid ikka veel kestva loo esimene käik. Iga hilisem stseen kordab sellest midagi, uues keskkonnas ja uute inimestega, nii nagu perekonna muster naaseb igas põlvkonnas. Nii saab Paulus liikuda aiast oma lugejateni ilma katkestuseta. Tema jaoks seisavad nad samas loos, lihtsalt kaugemal.
Siis lisab ta sammu, mille Esimene Moosese raamat jätab välja ütlemata. Aadama ja Moosese vahel, kelle kaudu anti mõõdupuu, ütleb ta, oli möödalask juba olemas, kuid seda ei mõõdetud ega mõistetud hukka, sest polnud midagi, millega seda mõõta (5:13–14). Inimesed elasid kaugel sellest, milleks nad olid loodud, ilma et sel vahemaal oleks olnud nime. Laps, keda pole kunagi hinnatud, võib olla kaugel maas või kaugel ees, ja keegi, kõige vähem laps ise, ei oska seda öelda. Möödalask on olemas enne mõõdikut, kuid ilma mõõdikuta ei ole seda veel näha.
Selle sammuga laob Paulus kogu inimajaloo ühele joonele, algusest, millest lasti mööda, lõpuni, mis on alles tulemas. Kui joon on süžee, peab see kirjas pidama kolmel viisil: mõõdik peab tulema pärast möödalasku, mitte enne seda; pööre peab tulema mujalt kui paremast sooritusest; ja lõpp peab koguma kokku kõik rahvad. Lugemine kukub läbi, kui kiri omistab pöörde suuremale pingutusele või kui mõni rahvas jääb loost lõplikult välja. Need tingimused on kirja pandud nüüd, enne peatükkide 7–11 lugemist. Joone järgmine punkt on hetk, mil hea elu kirjutatakse reegliteks, ja koos sellega tuleb esimene märk, et midagi on läinud viltu.
II vaatus — Mõõdik
3. Mõõdik
Kujuta ette jooksjat, kes jookseb, sest jooksmine on hea: keha liigub, hingamine rahuneb ja maastik muutub. Tema jaoks on mõte jooksmises endas, mitte selles, mida keegi sellest arvab, ja sama kehtib kõige kohta, mille poole tasub püüelda, olgu see keele õppimine, sõprus või hea töö. Varem või hiljem saab jooksmine mõõdiku, kella, mis annab sooritusele numbri, nii nagu kool annab hinde ja töö punktid. Kell näitab, kui kaugel ta oma eesmärgist on. Alguses see aitab, sest nüüd näeb ta oma edusamme ja saab nädal-nädalalt treenida, et vahet vähendada.
Kuid kui kell on kord olemas, hakkab midagi märkamatult muutuma: ta ei jookse enam mööda metsarada, vaid sekundite vastu. Keha, hingamine ja maastik, kõik, mille pärast ta jooksma hakkas, libisevad vaateväljast välja. Mida kauem ta numbrit vaatab, seda kaugemale ta jooksmisest endast triivib, ja numbrid paranevad samal ajal edasi, mistõttu seda on nii raske märgata. Keegi ei taha seda, ei jooksja ega see, kes talle kella andis. Kasvab teine vahemaa, jooksja ja selle vahel, mida ta tegelikult tahtis, ja seda ei mõõda ükski kell.
Paulus nägi inimkonna ajaloos sama järjekorda. Tema rahvale anti Moosese kaudu nomos, mõõdik, mis näitab, kus elu seisab, nii nagu kell näitab jooksjale tema sooritust, et ta saaks seda parandada. Kuid mõõtmises juhtub midagi, mida kumbki neist ei tee: kui jooksmine muutub numbriks, liigub jooksja pilk jooksmiselt numbrile, ja iga mõõtmine näitab uut viisi alla jääda (5:20). See kõlab nagu mõõdiku andja läbikukkumine, kuid Paulus ütleb, et see oligi eesmärk. Vahemaa ei tekita ei kell ega jooksja, vaid mehhanism, ja ainult seda, mis on nähtavaks saanud, saab kord ära tunda.
Siis jutustab Paulus sama ühe inimese seest, ja järjekord on sama nagu igas lapsepõlves. Kõigepealt on elu ilma mõõdikuta, milles inimene lihtsalt tahab ja elab (7:9). Siis tuleb käsk, mis nimetab ühe asja, mida ta ei tohi tahta, ja nimetamine pöörab tähelepanu just sellele, nii nagu „ära vaata kappi“ teeb kapist maja kõige huvitavama koha. Ometi ei tee Paulus tegijaks ei inimest ega käsku, vaid hamartia: möödalask kasutas käsu kaudu oma võimalust (7:8). Käsk on püha (7:12), inimene tahab head, ja ikkagi vahe kasvab, sest seda teeb möödalask ise.
See on liikumine, mida kogu essee jälgib, ja sellel on kolm sammu: antakse eesmärk, selle saavutamiseks tehakse mõõdik, ja aegamööda võtab mõõdik eesmärgi koha. Tegija ei ole inimene ega seadus, vaid möödalask, mehhanism, mida Esimene Moosese raamat kirjeldab keelde astumisena. Inimene osaleb liikumises seda juhtimata, ja seepärast nimetab see raamat seda libisemiseks, liikumiseks, milles keegi pole süüdi. Kõige tugevamad jäävad kõige sügavamale lõksu, sest nemad oskavad mõõdikutele kõige paremini vastata. Liikumine algab igas elus, kus eesmärk saab mõõdiku, ja miski selle alguses ei ütle, kuhu see viib.
4. Hüüe ja pööre
Enamik inimesi tunneb kedagi Robini sarnast: esimesena kontoris, viimasena lahkumas ega iial eesmärgist mööda. Tema võttis töö vastu, sest tahtis teha head tööd, sellist, mille üle võiks koduteel uhke olla. Firma andis sellele soovile mõõdiku, kuueesmärgid, et edusamme oleks näha. Alguses eesmärgid aitasid, sest näitasid, kuhu minna. Kuid kuu-kuult vaatas ta rohkem numbreid ja vähem inimesi, kelle jaoks töö oli, ning numbrite tõustes liikus töö ise eemale.
Paulus kirjeldab sellist inimest seestpoolt, nagu oleks ta aastaid samas lauas istunud. Ta tahab head ja näeb seda, kuid ei ulatu selleni. Mida ta ei taha, seda ta teeb ikka ja jälle: jääb hiljemaks, kontrollib uuesti, lubab rohkem (7:18–19). Mida rohkem ta pingutab, seda kaugemale ta triivib tööst, mida ta armastas, ja inimestest, keda see pidi aitama. Lõpuks on see vahe ainus, mida ta näeb, ja iga uus pingutus näitab seda vaid selgemini (7:13).
Ühel hommikul istub Robin autos kontori ees ega suuda sisse minna. Kott on kõrvalistmel, telefon on juba sõnumeid täis ja käsi ei liigu ukse poole. Pauluse hüüe, sama mis raamatu alguses, on nüüd tema oma: kes päästab mind sellest surma ihust (7:24)? Klaviatuuri keeles on küsimus: kus on Escape, kuidas ma sellest programmist välja saan? Suurem pingutus ei aita, sest just suurem pingutus tõi ta sellesse parklasse, ehkki iga selle aasta eesmärk sai täidetud.
Pööre ei tule millestki, mida Robin otsustab, vaid sellest, et liikumine peatub. Ta ei näe veel, mis on juhtunud; ta teab ainult, et ei suuda sisse minna. Paulus näeb seda, sest ta kirjutab pärast omaenda pööret: edutamine, eesmärgid, hilised õhtud ja parkla pole halb õnn, vaid lugu. Tema järgmine lause ütleb, mis on selle peatuse teisel pool: enam ei ole hukkamõistu neile, kes on en Christō (8:1), positsioonis, kus inimene ei seisa oma mõõdikutel, vaid lool. Robin tunneb selle ära alles hiljem, kuid pööre on juba toimunud.
Paulus selgitab, miks suurem pingutus ei saanud aidata: mõõdupuu toimib ainult selle inimese kaudu, keda see peab parandama, ja just see inimene oli kulumas (8:3). Pauluse jaoks on pöörde põhjus Kristus; see raamat jälgib ainult pöörde liikumist, võtmata seisukohta selle põhjuse kohta. Saavutatu ei muutu; muutub see, kus inimene seisab. Pöördel on hind, hiliste õhtute aastad, kuid igaüks, kes on lahti lasknud eesmärgist, mis teda kurnas, teab kergendust, mis selle kaotusega kaasneb. Sama kehtib inimkonna kohta: kes näeb samme, mis selle siia tõid, näeb, kus ajaloos see seisab.
5. Innukus ilma äratundmiseta
Pärast pööret algab Pauluse lein, ja see ei puuduta enam teda ennast. Ta kirjutab sügavast kurbusest oma rahva, Iisraeli pärast (9:1–5). Neile olid antud tõotused, siduv leping ja mõõdupuu, mille järgi elada. Lugu, mida ta just jutustas ühest inimesest, näeb ta nüüd terve rahva ajaloos, paljude põlvkondade peale venitatuna. Mis juhtus kirjutuslaua taga ja autos, juhtub siin sajandite jooksul, nii aeglaselt, et ükski põlvkond ei saanud seda tervikuna näha.
Nende loos on järjekord selge: rahvas vabastati ja valiti kõigepealt ning alles siis anti talle reeglid, et elada juba olemasolevas sidemes. Perel on reeglid ainult seetõttu, et ta on juba pere. Last armastatakse enne, kui saabub esimene tunnistus, ja tunnistus peab aitama tal selles armastuses kasvada, mitte seda välja teenima. Kuid aegamööda hakkab laps hinnetega teenima seda, mis oli juba tema oma. Iga hea hinne hakkab tunduma armastuse tõendina ja iga halb selle kaotusena.
Paulus näeb sama libisemist oma rahva ajaloos: nad hakkasid sidet kindlustama mõõdikut jälgides, nagu saaks suhet reegleid täites elus hoida (9:31–32). Ta näeb seda esmalt nendes ainult seetõttu, et nemad said esimestena kirjaliku mõõdupuu. Nad on pühendunud kogu oma jõuga, ütleb ta, kuid nende pühendumusest puudub äratundmine, sest nad ei näe, kus nad seisavad (10:2). Tema sõna selle kohta, mis puudu on, on tavaline sõna kellegi äratundmise kohta, kui teda uuesti kohtad. See on hetk, mil nägu rahvamassis osutub sõbraks, keda oled aastaid tundnud.
Nende pühendumus on tõeline ja see pole rumal. See on lihtsalt suunatud mõõdikule, mitte sidemele, mida mõõdik pidi teenima, nagu kaardile naelutatud pilk, kui maastik mööda libiseb. Mida kõvemini see töötab, seda kaugemale viib see neid sellest sidemest, samamoodi nagu Robini pingutus viis tema tööst eemale. Paulus teab seda seestpoolt, sest kord jagas ta seda pühendumust ise. Ta ei kirjuta kui kohtunik, kes vaatab oma rahvale ülevalt alla, vaid kui üks neist, kes on just samal teel peatatud.
Siis ütleb ta, millele mõõdupuu oli kogu aeg osutanud: eelmises peatükis kirjeldatud pöördele, kohale loo sees, kus sidet ei pea enam mõõdikuga kindlustama (10:4). Mõõdupuu osutas alati endast kaugemale, nagu teeviit, millest on kasu ainult seni, kuni rändur kohale jõuab. Rahvas, kes hoidis teeviita ustavalt põlvest põlve, nägi linna paistma tulevat ega suutnud postist lahti lasta. See on loo kannatus, ustavuse, mitte läbikukkumise kannatus. See ei kuulu ühelegi rahvale, sest see juhtub igaühega, kes hoiab mõõdikut paremini, kui näeb, kuhu see osutab.
III vaatus — Rahvad
6. Sama liikumine rahvastes
Samas lõigus ütleb Paulus veel üht: teised rahvad leidsid pöörde, kuigi neil polnud kunagi mõõdikut, mille kaudu selle poole püüelda (9:30). Sellest võiks teha karmi järelduse: rahvas, kellel oli side esimesena, jäi maha ja teised möödusid temast. Paulus tõstatab selle järelduse ise küsimusena, kas tema rahvas on siis kõrvale tõrjutud, ja vastab, et ei ole, sest ta ise kuulub sellesse (11:1). Kui tema rahvas oleks maha jäetud, murduks lugu keskelt ja joonel esimesest inimesest viimaseni oleks lünk. Nii otsib ta komistusele kohta loo sees.
Komistus, kirjutab ta, ei ole langemine (11:11). Selle kaudu avanes tee teistele rahvastele, nii nagu ühes kohas remondiks suletud tänav suunab liikluse linnaosadesse, kuhu see varem ei jõudnud. Sama sündmus paistab ühelt poolt kaotusena ja teiselt poolt vabanemisena. Komistanud rahvas ei langenud loost välja; tema komistus pööras loo suunda. Komistus on ukse hing: selles punktis pöördub lugu kõigi rahvaste poole.
Kuid rahvastele avanenud tee ei vii neid libisemisest mööda. Libisemine ei kuulu ühelegi rahvale; see on liikumine, mis algab alati, kui eesmärk saab mõõdiku, ning peatükkides 3 ja 4 juhtus see õppija, lapse ja Robiniga. Sama on Paulus öelnud kirja alguses: kõik, nii tema oma rahvas kui ka teised rahvad, on märgist mööda lasknud (3:9, 3:23). Seepärast hoiatab ta rahvaid uhkeldamast, nagu vanale puule poogitud uued oksad (11:17–21). Ta ei kirjelda ohtu, mis võib teoks saada, vaid liikumist, mis peab end kordama.
Paulus ei näe, millise kuju kordumine võtab, kuid ajalugu näitab seda. Rahvad said oma mõõdiku: pühakirja ja kiriku, mis ütlesid neile, mida side nõuab ja kes sellesse kuulub. Alguses mõõdik aitas, kuid siis liikus pilk sellele, mida sai kontrollida: õigele õpetusele, õigetele sõnadele ja õigele liikmesusele. Side teeb igaühe, kes selles elab, teistega võrreldes eriliseks, ja tasapisi hakkasid paljud rahvad end just nii nägema. Koorem oli edasi läinud: rahvad hakkasid kandma sama erilisust, mis oli olnud Iisraeli osa.
Nüüd ütleb Paulus, mis oli varjatud ja on nüüd näidatud. Osa tema rahvast on jäänud nägemisvõimetuks, kuni teiste rahvaste täisarv on sisse tulnud, ja nõnda pöördub kogu Iisrael tagasi oma kohale (11:25–26). Sõna „kuni“ seab rahvaste etapile piiri: sel on algus ja lõpp, ja pärast seda tuleb pööre, nagu tuli Iisraelile. Mõlemad käivad sama liikumise läbi eri aegadel, ja kumbki ei möödu teisest. Süžee, mis näis murtud, osutub olevat kogu aeg olnud üks liikumine.
7. Kõik samas möödalasus
Alguses seisab esimene inimene, kelle kaudu märgist möödalask tuli kogu inimkonda ammu enne, kui keegi seda mõõtis (5:12–14). Siis kirjutati hea elu ühe rahva jaoks reegliteks, ja selle ajaloos sai libisemine nähtavaks (5:20; 9:31–32). Pärast seda läks mõõdik ja koos sellega koorem rahvastele, kuni nende etapp on täis ja Iisrael pöördub tagasi oma kohale (11:25–26). Paulus kirjutab kolmanda etapi alguses, kuid kuna iga samm järgneb eelmisest, mitte ainult selle järel, vaid selle tõttu, näeb ta, kuhu joon jätkub. Selle viimane punkt puudutab kõiki korraga.
Paulus ütleb selle ühe lausega: Jumal on sulgenud kõik sõnakuulmatusse, et ta võiks kõigi peale halastada (11:32). Sõna ei ole siin hamartia vaid apeitheia, kuulamata jätmine, kuid liikumine on sama: keegi ei seisa väljaspool seda, millest kõik välja tuuakse. Ükski rahvas ei jää süüdlaseks, ei rahvas, kes hoidis mõõdikut esimesena, ega rahvad, kes said selle hiljem, sest süžee puudutab kõiki (10:12). Mõõdik, mis rahvaid lahutas, osutub sellekski, mis neid ühendab: igaüks on sellega sama liikumise läbi käinud. Kui kõik seisavad samas möödalasus, ei pea keegi enam oma kohta teistest kõrgemal kindlustama.
Paulusel on selle lõpp-punkti jaoks nimi, ja see tuleb kirja viimastes ridades: avalikuks tulek (16:25–26). Mis oli pikki aegu varjatud, on nüüd kõigile rahvastele näidatud. See on hetk, mil inimkond näeb, kus ta oma ajaloos seisab, nii nagu üks inimene näeb seda, kui tema elu hakkab lugema nagu lugu. Kirja algus ja lõpp on nüüd mõlemad vaateväljas: esimene inimene, kes laskis märgist mööda, seda nägemata, ja inimkond, kes lõpuks näeb. Paulus näeb mõlemat otsa, sest ta on ise liikumise läbi käinud ja teab, kuhu see viib.
Selle essee alguses oli küsimus, kas Pauluse äratundmine näitab tõesti mõlemat otsa. See näitab neid ühe liikumisena: keelega tulnud möödalask tuuakse lõpus vaatevälja, ja mõlemas seisavad samad inimesed. Sama juhtub igaühega, kelle elu hakkab äkki lugema nagu lugu, ükskõik mis vanuses. Laialipillatud mälestused loksuvad jadaks ja eesolev tee näitab, kuhu see on kulgenud. Sündmused ei ole muutunud; nüüd näeb inimene, kus ta oma loos seisab.
Liikumine on nüüd nähtud tervikuna: eesmärk saab mõõdiku, mõõdik võtab eesmärgi koha, ja kui mõõdik läheb edasi, läheb liikumine koos sellega. See kordub ühes inimeses, ühes rahvas ja rahvaste ajaloos, ja ükski pingutus ei peata seda, sest pingutus kuulub liikumise juurde. See lõpeb alles siis, kui mõõdik ja eesmärk lähevad lahku, ja see juhtub seal, kus kogu kulgu on näha. Paulus lõpetab oma arutluse siin, imetledes lugu, mis on liiga suur, et keegi seda juhiks (11:33). Mida ta näeb ajaloo keeles, seda näitab Piibli viimane raamat piltides, ja järgmine essee loeb seda.
Dispositsioon · töömärkus
Sild, mis näeb algust ja lõppu. 7 peatükki, 2 + 3 + 2, igaühes 5 lõiku × 5 lauset. Raam: elukaar lapsest täiskasvanuks, sama kõigis esseedes.
I vaatus — Kiri keskel
Kiri keskel
- Raam: hetk, mil oma elu hakkab lugema nagu lugu.
- Enne: mälestused ja plaanid ilma süžeeta; pärast: sündmused üksteise tõttu.
- Kiri umbes aastal 57 Rooma; lugejateks Iisrael ja teised rahvad.
- Kiri algab esimesest inimesest ja lõpeb avalikuks tulekuga (16:25–26).
- Raamatu kolm teksti; küsimus: kas Pauluse äratundmine näitab mõlemat otsa?
Aadam
- Aadam = „inimene“: keelde tulek liigina ja igas lapses (essee 3).
- Möödalask tuli maailma esimese inimese kaudu (5:12) – tõeline sündmus, mitte kujund.
- Aed jadana: näidendi esimene stseen, kui näidend on läbi.
- Aadamast Mooseseni: möödalask ilma mõõdikuta; laps enne hindeid (5:13–14).
- Kogu ajalugu ühele joonele; järgmine punkt: hea elu kirjutatakse reegliteks.
II vaatus — Mõõdik
Mõõdik
- Eesmärk saab mõõdiku: hinne, punktid, laigid – alguses see aitab.
- Pilk liigub kahe numbri vahele; inimene triivib asjast endast kaugemale.
- Inimkond: reeglid Moosese kaudu, vahe kasvab – meelega, et see oleks näha (5:20).
- Üksikinimene seestpoolt: reegel nimetab keelatu, kapp, nimetatud asi tõmbab (7:7–10).
- Libisemine: kolm sammu, keegi pole süüdi; noor istub liumäe tipus.
Hüüe ja pööre
- Töötaja ja mõõdik: pilk liigub numbritele, töö kaugeneb.
- Paulus seestpoolt: tahab head ega ulatu selleni; vahe kasvab, kuni see on ainus, mida ta näeb (7:13–19).
- Hüüe autos: kes saab mind välja elust, mis mind kurnab (7:24).
- Kaks kohta ja rada = lugu; numbritel pole enam võimu tema elu hinnata (8:1).
- Miks pingutamine ei saanud aidata (8:3); hind, kergendus; sama inimkonna tasandil.
Innukus ilma äratundmiseta
- Pauluse kurbus oma rahva pärast (9:1–5).
- Kõigepealt suhe, siis reeglid; pere; last armastatakse enne tunnistust.
- Libisemine paistab esmalt Iisraelis, sest talle anti esimesena kirjalik mõõdik (9:31–32); äratundmine puudub (10:2).
- Pühendumus on tõeline; Paulus on üks neist, peatatud samal teel.
- Teeviit (10:4): ustavuse kannatus, mis kuulub kõigile.
III vaatus — Rahvad
Sama liikumine rahvastes
- Tähelepanek (9:30) ja järeldus: kas rahvas jäi maha? Paulus kuulub sellesse (11:1).
- Komistus ei ole langemine (11:11): tee avaneb rahvastele; hing.
- Paratamatus: libisemine ei kuulu ühelegi rahvale (mehhanism, 3:9, 3:23); hoiatus okstele (11:17–21).
- Ajalugu: rahvad saavad mõõdiku – pühakiri ja kirik; pilk õpetusele ja liikmesusele.
- „Kuni“ (11:25–26): kaks rändajat, sama liikumine, kumbki ei möödu teisest.
Kõik samas möödalasus
- Joon kokku võetuna: esimene inimene (5:12–14) → mõõdik ühele rahvale (5:20; 9:31–32) → mõõdik ja koorem rahvastele (11:11, 11:25).
- „Kuni“: Iisrael pöördub tagasi, keegi ei kanna koormat üksi (11:25–26); kõik samasse möödalasku (11:32); vahet pole (10:12).
- Lõpp-punkti nimi: avalikuks tulek (16:25–26) – inimkond näeb, kus ta seisab; seepärast näeb Paulus mõlemat otsa.
- Vastus essee küsimusele; raam sulgub: elu hakkab lugema nagu lugu, ükskõik mis vanuses.
- Mehhanism tervikuna: mõõdik läheb edasi, liikumine läheb edasi; lõpeb, kui mõõdik ja eesmärk lähevad lahku; 11:33; sild Ilmutuse raamatusse. Ilma fanfaarideta.
- Pärastlõunase mustandi üheksa lõiku jagunevad materjalina selle raami peatükkide vahel. Peatükk 4 kirjutatakse ümber omaette peatükina.
- Kirjutamise järjekord: 4 → 5 ja 3 → 6 ja 2 → 7 ja 1.
- Kõik seitse esseed tehakse sama mudeli järgi. Veebilehel saab iga essee vaatused (I–III vaatus) ja peatükid 1–7.
- Avanäide lahendatud: elukaare noorusaeg.
Varasem mustand, 27. okt (materjal)
Pauluse kiri roomlastele vaatab tagasi, enne kui vaatab sissepoole. Selle viiendas peatükis pöördub ta tagasi aeda ja nimetab hetke, mil süžee algas: ühe inimese kaudu tuli hamartia maailma ja hamartia kaudu surm (5:12). Ta ei jutusta lugu ümber, sest tema lugejad tunnevad Esimest Moosese raamatut. Selle asemel loeb ta seda jadana, nii nagu loetakse näidendi esimest vaatust viimase poolt. Aadam ei ole selles lugemises üks juhtum paljude seas; ta on punkt, kus kogu inimese lugu oma kulgu alustab.
Siis lisab Paulus sammu, mida Esimene Moosese raamat välja ei ütle. Aadama ja Moosese vahel, kirjutab ta, oli hamartia juba maailmas, kuid seda ei arvestatud, sest polnud midagi, mille järgi seda arvestada (5:13–14). Moosesega tuleb nomos, seadus, ja seadusega tuleb mõõdik. Pauluse väide selle kohta, mida mõõdik teeb, on täpne ja ebamugav: nomos tuli lisaks, et möödaastumine suureneks (5:20). Mõõdik anti eesmärgi pärast, ja selle esimene mõju on teha vahe eesmärgist nähtavaks ja suuremaks.
See on süžee sõlmimine, öelduna Pauluse enda grammatikas. Antakse eesmärk, eesmärgi kindlustamiseks tehakse mõõdik, ja mõõdik hakkab võtma eesmärgi kohta. Iga püüe mõõdikust kinni pidada on siiras, ja iga püüe paneb möödalasu kasvama, sest see, kes mõõdikust kinni peab, sihib nüüd mõõdikut, mitte enam eesmärki. Miski siin ei ole moraalitund nõrkadest inimestest. See on esimese peatüki mehhanism, parandus, mis maandub märgist mööda, kirja pandud peaaegu kaks tuhat aastat varem.
Seitsmendas peatükis jutustatakse sama süžee uuesti, seekord seestpoolt. Kõneleja on „mina“, ja „mina“ mäletab aega enne käsku: kord elasin ma ilma seaduseta, kuid kui tuli käsk, ärkas hamartia ellu ja mina surin (7:9). Jada järgib Esimest Moosese raamatut samm-sammult: elu ilma mõõdikuta, keelav sõna, sõnast äratatud iha ja surm. Lugejad on ammu vaielnud, kas „mina“ on Paulus, Aadam või Iisrael. Selle raamatu tingimuste piires on vastus lihtsam: see on igaühe positsioon, kes on keelde astunud ja saanud eesmärgi.
Sellelt positsioonilt paistab mõõdik hea, ja Paulus rõhutab, et see ongi hea. Käsk oli mõeldud eluks, kuid osutus surma toovaks (7:10), sest hamartia võttis käsu ja kasutas seda. „Mina“ tahab head ega tee seda, ja teeb seda, mida ei taha (7:15, 7:19). Iga katse vahet sulgeda laiendab seda, kuni möödalask näitab end sellena, mis ta on, üle igasuguse mõõdu (7:13). Siis tuleb hüüe: mina õnnetu inimene, kes päästab mind sellest surma ihust (7:24)?
Pööre tuleb järgmises lauses, ja see tuleb ilma igasuguse uue pingutuseta. Nii ei ole nüüd mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses (8:1). Mida seadus ei suutnud, sest ta pidi toimima just selle liha kaudu, mida ta pidi parandama, on tehtud väljastpoolt mõõtmise ringi (8:3). „Mina“ ei ole lõpuks õnnestunud; ta on viidud teisele positsioonile, kust mõõdikut ja eesmärki saab teineteisest eristada. See on peripeteia Aristotelese mõttes, pööre, mis tuleb süžee seest ja muudab selle suunda, ning äratundmine järgneb kannul.
Pärast pööret algab Pauluse lein, ja see ei puuduta enam teda ennast. Üheksandas peatükis kirjutab ta suurest kurbusest oma rahva, Iisraeli pärast, kellele kuuluvad lepingud, seadusandmine ja tõotused (9:1–5). Süžeed, mida ta just jutustas „minast“, näeb ta nüüd ühe rahva ajaloos. Iisrael püüdles õiguse seaduse poole ega jõudnud selleni, sest ta püüdles selle poole, nagu saaks eesmärki tegudega kindlustada (9:31–32). Pauluse enda väljend on täpne: neil on innukus Jumala jaoks, kuid mitte äratundmise kohaselt, epignōsis (10:2).
Järgmises peatükis nimetab Paulus eesmärgi. Seaduse telos , nii selle eesmärk kui ka lõpp, on Kristus (10:4). Mõõdik osutas alati endast kaugemale, ja rahvas, kes hoidis seda ustavalt, nägi, kuidas eesmärk, millele see osutas, temast mööda läks. Siin esitab Paulus küsimuse, mida selle raamatu tingimused nõuavad, kas Jumal on oma rahva hüljanud, ja vastab kohe: mitte sugugi, sest ma olen ise iisraellane (11:1). Paulus ei ole usku vahetanud; ta räägib kui üks sellest rahvast, kelle lugu ta jutustab.
Siis pöördub süžee väljapoole. Iisraeli komistus, kirjutab Paulus, ei ole langemine: tema möödaastumise kaudu avaneb tee rahvastele (11:11). Osa Iisraelist on paadunud, kuni rahvaste täius tuleb sisse, ja nõnda pöördub kogu Iisrael tagasi oma kohale (11:25–26). Arutluse viimane lause haarab kõiki: kõik on suletud kokku samasse möödalasku, et kõik saaks sellest välja tuua (11:32). Pauluse pilk on liikunud aiast ajaloo lõppu, ja mida ta seal näeb ajaloo keeles, seda näitab Ilmutuse raamat piltides.
Töömaterjal: Sama lõik (Rm 7) · Sama langus (Rm 9–11) · seitsmenda essee dispositsioon
- Salminumbrid on kontrollpunktid: iga lause kirjeldab lõigu liikumist ja seda saab kontrollida antud salmist. Pauluse mõisted on edasi antud selle järgi, mida nad liikumises teevad: nomos mõõdupuu või mõõdikuna; hüüe 7:24 eluviisina, mis kulutab ära selle, mille poole see sirutub, mitte füüsilise surmana; en Christō („võitus“) asukohana loo sees; epignōsis (10:2) äratundmisena; telos (10:4) sihi ja lõpuna.
- Rm 5:12–14; 5:20 (5:20 kontrollitud ESV järgi). — 5:12–14 kontrollida
- Rm 7:7–10; 7:13; 7:18–19; 7:24. — kontrollida
- Rm 8:1; 8:3 (8:3 kontrollitud ESV järgi). — 8:1 kontrollida
- Rm 9:1–5; 9:31–32; 10:2; 10:4. — kontrollida
- Rm 3:9; 3:23; 9:30; 11:1; 11:11; 11:17–21; 11:25–26; 11:32; 11:33. — kontrollida
- Kirja dateering, umbes 57. — kontrollida
- Suhte ja reeglite järjekord: 2Ms 20:2 tuleb enne käske; reeglite pidamise kohta olemasolevas sidemes püsimisena, mitte sissepääsu väljateenimisena, vt E. P. Sanders, Paul and Palestinian Judaism (1977), „lepinguline nomism“. — kontrollida
- Rm 16:25–26: kiri lõpeb pikki aegu varjatu avalikuks tulekuga (apokalypsis), mis on nüüd kõigile rahvastele näidatud. — kontrollida
- Jooksja on Pauluse enda kujund iseendast (1Kr 9:24–26; Fl 3:14, kata skopon, märgi poole), ja Roomlastele kirjas kasutab ta seda Iisraeli kohta, kes püüdles mõõdiku poole ega jõudnud selleni (9:16; 9:30–32). Salmis 7:8 on lause alus hamartia: möödalask kasutas käsu kaudu oma võimalust; käsk ise on püha (7:12). — kontrollida