Uks

Proloog avas ukse küsimusega „kus läks valesti?“, ja raamat on sellest läbi kõndinud kolme vana teksti ja ühe inimese, Robiniga. Teel on tekstid paistnud kolme eri mudelina: keele sünd Esimeses Moosese raamatus, elu seaduse all Roomlastele kirjas ja linna langus Ilmutuse raamatus. Lõpuks on need üks mudel, mille kolm etappi järgnevad üksteisele paratamatult nii ühe inimese kui ka kogu inimkonna mastaabis. Esimene etapp jutustab, kuidas möödalask algab, teine, kuidas selle nihe kasvab, ja kolmas, kuidas selle valitsus lõpeb. Nii on uks, mille proloog avas, nüüd meie selja taga suletud.

Esimeses etapis astub inimene keelde ja hakkab sihtima. Ta annab loomadele nimed, saab esimese piiri ja näeb end väljastpoolt nagu peeglis, ja samal ajal muutub eesmärk millekski, mida tuleb kindlustada. Kindlustamises algab möödalask: siht liigub märgilt vahenditele, millega seda kinni hoida, ja keegi loo sees ei näe seda. Esimene Moosese raamat jutustab sellest aias kahes lühikeses peatükis, ja sama järjekord kordub iga rääkima õppiva lapse elus ja inimkonna varases ajaloos. Küsimused „Kus sa oled?“ ja „Kes sulle ütles?“ jäävad lahtiseks, oodates lugejat, kes tunneb neis ära omaenda koha.

Teises etapis kogetakse möödalasku seestpoolt, ja ajaloos kasvab selle nihe liiga suureks. Roomlastele kirja seitsmes peatükk kirjeldab inimest, kes näeb, et ta elab seaduse all, ja ütleb selle välja: ta tahab head ega ulatu selleni (7:19), ja kord nähtuna ei valitse mehhanism enam. Peatükkides 9–11 ilmub sama liikumine rahvaste mastaabis, kui Iisraeli komistus avab loo kõigile rahvastele ja nihe kasvab nii suureks, et seda ei saa parandada sealt, kus seistakse. Robini parkla on selle etapi isiklik kuju, ja meie aja hüüe on selle ühine kuju. Mõlemas kiirendab suurem pingutus ainult kokkuvarisemist.

Kolmandas etapis nihe laheneb, kuid mitte parema soorituse kaudu. Ilmutuse raamatu linn langeb seestpoolt, sest see kulutab ära selle, mida kaitsma see oli ehitatud, ja sama langus vabastab need, keda see kulutas. Lahendus on koha muutus: mehhanism tuleb nähtavale, inimene seisab loo, mitte oma mõõdikute peal, ja möödalask kaotab oma valitsuse, ehkki see ei kao. Paulus nimetab seda kohta en Christō, eluks armu all, ja Ilmutuse raamat kujutab seda linnana, mille vett ei saa osta. Äratundmine on uks sellesse kohta, ja see on avatud enne kokkuvarisemist.

Mu sõbra nii mitu korda esitatud küsimusele on nüüd vastus: midagi ei läinud valesti. Möödalask, mis algas keelega ja tuli nähtavale alles siis, kui selle nihkest ei saanud enam mööda minna, on osa süžeest nii ühe inimese kui ka ajaloo mastaabis. Kui küsimuse „kus läks valesti?“ uks sulgub, avaneb teine, ja pilk pöördub minevikult tulevikule. Kui möödalask on süžee kuju, näitab süžee ka seda, mis suunas liikumine jätkub, kuigi see ei ütle, mis juhtub. Teise ukse lävel on küsimus „kus me nüüd seisame?“, ja seal algab sarja järgmine raamat.