Aja mõõt
Mis nüüd?
Seitsmes essee algab pärast äratundmist ja küsib: mis nüüd? Kõigepealt vaatab see, mis ei muutunud: kalduvus jääb, kuid pärast pööret ilmub selle kõrvale vastuliikumine, mis toimib nagu kaitse ja lülitab kiirenevast möödalasust välja enne parklat. Seejärel küsib essee, miks äratundmine saab võimalikuks just nüüd: tehisintellekt kiirendab möödalasku nii, et murdumise kiirus kiireneb sajanditest aastakümneni, ja sama tööriist suudab mehhanismi kaardistada, nii et lõks tõmbub koomale ja muutub korraga nähtavaks. Pöördes öeldakse distants välja ja see muutub ühenduseks ning ühise kohana lakkab hüüe olemast kohtuotsus. Kulminatsioon on lahendus, lysis: mõõdikud muutuvad taas tööriistadeks, juhtimine annab teed osalemisele ja punkt, mida raamat kirjeldab, osutub lähtepunktiks, mitte lõpuks.
I vaatus — Järgmine hommik
1. Järgmine hommik
Robin on endiselt samas köögis ja hommik algab nagu varem: kohv ja öö jooksul kuhjunud e-kirjad. Kell on randmel, taastumisskoor ekraanil, esimene koosolek algab kell üheksa ja ta on ikka väsinud. Kui sõber küsib, kuidas tal läheb, kasutab ta samu sõnu nagu raamatu alguses: kurnatud, eemaldunud, mitte päriselt kuskil kohal. Midagi märkimisväärset pole juhtunud ja tema elu pole ümber korraldatud. Sõnad on samad, kuid need ei ütle Robinile enam, mis tal viga on, vaid ainult seda, kus ta on.
Esimeses essees kirjeldasid sõnad distantsi selle vahel, kus Robin oli ja kus ta pidi olema. Toona tundus see distants läbikukkumisena, kuigi ta oli kõiges edukas, ja just seepärast oli see kummaline. Nüüd on distantsil nimi ja koht: see on läve distants, mis avanes, kui inimene astus keelde, ja mida Pauluse „mina“ tundis seaduse all omaenda lõhestatusena. Sõna kurnatud ütleb endiselt sama asja, kuid ütleb seda asukohana, mitte tegude hinnanguna. Sõnast on saanud koordinaat, mis osutab kohale, mitte süüdlasele.
Sama kehtib laborite, kliinikute ja koolide sõnavara kohta. Masin, mis täidab mõõdiku ja laseb eesmärgist mööda, patsient, kelle näitajad on korras, kuid kes end ikkagi hästi ei tunne, ja õpilane, kes teeb kõik ära, olemata kuskil kohal, seisavad Robiniga samas kohas. Esimene essee imestas, miks eri valdkonnad jõudsid sama sõnani, ilma et nad oleksid seda üksteiselt laenanud. Raamatu kolm teksti andsid vastuse: need kirjeldavad üht mehhanismi eri punktidest, nii üksikinimese kui ka inimkonna mõõtkavas. Seda ei pea uuesti tõestama, sest proov tehti eelmistes esseedes tingimustel, mis pandi kirja enne lugemist.
Äratundmine on seega toimunud ja see essee algab alles pärast seda, hommikul, kui midagi ei näi veel muutunud olevat. Kuues essee näitas, kuidas see juhtub: seesolija kannab kogemust, väljasolija näeb korda ja lugu hoiab mõlemat. Raamatu alguses oli küsimus, kus läks valesti, ja sellele on vastatud nii palju, kui see raamat vastata suudab: midagi ei läinud valesti; kõik on olnud süžee osa, nii üksikinimese kui ka ajaloo tasandil. Uus küsimus on raskem, sest sellele ei saa vastata, vaadates tagasi sinna, kust me tulime. Mis juhtub inimesega, kes teab, kus ta seisab?
Küsimus ei palu ennustust ja see essee ei anna seda, isegi kui seda oodatakse. Raamatu mudel kirjeldab liikumise suunda ja järjekorda, mitte seda, kes mida teeb, millal ja kui palju. Kõigepealt tuleb aga vaadata, mis pöördes ei muutunud: kalduvust, mis on inimesega kaasas käinud keele sünnist saati ja käib endiselt kaasas igaühega. Äratundmine ei kõrvalda seda ja just seepärast tuleb küsida, mis sellega pärast pööret juhtub. Vastus on väiksem ja kindlam, kui paljud ootavad, ega nõua uut pingutust ega uut mõõdikut.
2. Kaitse
Robin loeb raamatu lõpuni ja järgmisel hommikul on vana kalduvus endiselt paigas. Ta avab e-posti enne kohvi, lubab õhtuks aruande, mida keegi ei palunud, ja tabab end arvutamast, mitu tundi und on veel võimalik saada. Äratundmine ei kõrvaldanud seda, kuidas tema käed ja mõtted pärast aastatepikkust harjutamist liiguvad, ja raamat ei väitnudki seda. Proloog ütles, et pööre ei kõrvalda möödalasku, vaid selle võimu, ja see on selle igapäevane kuju. Kalduvus jääb, kuid midagi muud on muutunud ja see ei paista kohe välja, isegi mitte Robinile.
Paulus ütleb, et inimene on seadusele surnud (Rm 7:4), ja sõnavalik on täpne. Ta ei ütle, et seadus suri või et inimene õppis sellele paremini kuuletuma, vaid et suhe valitsenud mõõdikuga on lakanud olemast. Surnule ei ole mõõdik ei oht ega siht, nii et sellele ei pea vastu panema ega seda valvama. Seepärast ei too äratundmine kaasa uut mõõdikut, mida tuleks täita: enam ei ole kedagi, keda see samal viisil mõõdaks. Mõõdik on endiselt olemas, kuid see ei ole enam isand.
Kalduvuse kõrvale ilmub vastuliikumine, mis toimib nagu kaitse. Kui möödalask kiireneb, kui Robin istub jälle hilja arvuti taga ja lubab rohkem, katkeb tegu: käsi peatub, lause jääb pooleli ja aruanne kirjutamata. Robin ei otsusta seda ning selleks pole vaja valvsust ega harjutamist, nagu kaitse ei oota läbipõlemiseks luba. Sama juhtus parklas, kui käsi ei liikunud ukse poole, kuid nüüd juhtub see varem ja väiksemalt, keset tavalist teisipäeva. Kaitse ei karista ega õpeta; see katkestab voolu enne, kui juhe süttib.
Läbipõlenud kaitse ei jäta inimest tühjade kätega; see toob ta tagasi loo juurde. Kui tegu katkeb, näeb Robin hetkeks seda, mida ta nägi parklas: see ei ole halb õnn, vaid lugu, ja ta seisab selles. Siin räägib Paulus teisest seadusest, mis vabastab esimesest (Rm 8:2), mehhanismist, mis toimib sama kindlalt kui esimene, kuid vastupidises suunas. Esimene kiirendas möödalasku; teine katkestab selle ja pöörab pilgu tagasi loo poole. Kumbki ei ole inimese saavutus; kumbki on mehhanism, mis toimib nagu kaitse kaitsmekarbis, ilma et keegi sellele mõtleks.
Siit tuleneb selle essee tingimus. Kui pööre on tõeline, ei nõua see pidevat valvsust, sest valvsus oleks vaid uus seadus ja uus mõõdik, mida täita. Selle asemel toimib inimeses pärast pööret vastuliikumine, mis katkestab kiireneva möödalasu iseenesest ja toob ta tagasi loo juurde, millest ta oli hetkeks välja kukkunud. Ümberlükkamise tingimus pannakse kirja kõrvale: kui äratundnud inimene triivib samasse kiirenevasse ringi, ilma et miski seda katkestaks, ei kirjelda raamatu mudel pööret, vaid veel üht ringi. Järgmine peatükk küsib, miks see kõik saab nähtavaks just nüüd.
II vaatus — Peegel
3. Miks just nüüd
Kreeka keeles oli aja kohta kaks sõna ja nendevaheline erinevus on selle essee võti. Khronos on kellaaeg, mis liigub ühtlaselt ja mida mõõdab iga mõõdik. Kairos on õige hetk, punkt, mil miski on küps juhtuma, ja seda ei mõõdeta, vaid tuntakse ära, nagu Markuse evangeeliumi alguses: aeg on täis saanud (Mk 1:15). Kell loeb kestust ja süžee loeb pöördeid ning kumbagi ei saa teiseks muuta. Selle essee pealkiri peab silmas viimast: aja mõõt ei ole see, kui palju kellaaega on möödunud, vaid see, millise punktini süžees on jõutud.
Teine essee näitas Aristotelese abil, et äratundmine kuulub süžee juurde: see tuleb pärast pööret. Kui ajalool on süžee, on ka selle äratundmisel oma koht ajas. Siis tuleb küsida, miks süžee saab nähtavaks just nüüd, mitte Pauluse ajal. Raamat nimetab neli tingimust, mis peavad olema täidetud korraga. Varasematel aegadel oli neist osa: Rooma koondas rahvad ühe mõõdupuu alla ja trükipress andis tekstid kõigi kätte, kuid kumbki ei kiirendanud möödalasku ega ehitanud väljaspoolset, ja kui keegi osutab ajastule, mil kõik neli olid täidetud, langeb väide, et olevik on erandlik.
Esimene tingimus on, et sama hüüe kostab korraga igas keeles, nagu esimese essee sõnavara ületab valdkondi ja riike. Teine on, et mõõdik katab esimest korda kogu maailma: üks kalender, üks võrk ja sama kell peaaegu igal randmel. Kui mõõdik on kõikjal, jookseb selle serv läbi iga hommiku ja pole enam ühtegi eluvaldkonda, kus saaks sellest välja astuda. Viies essee luges sama pilti Ilmutuse raamatu linnast, mis koondas rahvad ühe mõõdupuu alla. Möödalask, mis kunagi hajus paljudesse paikadesse, kuhjub ühte.
Kolmas tingimus on tööriist, mis näib lahendavat tegutsemise ebapiisavuse. Kes elab seaduse all, sirutub selle järele just sel põhjusel: masin kirjutab, arvutab ja planeerib kiiremini kui keegi teine ning iga mõõdikut saab nüüd täita tõhusamalt kui kunagi varem. Seepärast toimib tehisintellekt kiirendina ja murdumise kiirus kiireneb sajanditest aastakümneni, korraga nii üksikinimese kui ka ajaloo tasandil. Babüloni langus, mida viies essee luges seestpoolt tulevana, ei ole siis aeglane lagunemine, vaid äkiline murd. Sellele toetub raamatu hüpotees äratundmise kohta: möödalasu kogu ajalugu saab nähtavaks ühe hetkega, mitte järk-järgult.
Neljas tingimus tuleneb samast tööriistast. Keelemudelit saab kasutada tegemise tõhustamiseks, kuid ka mehhanismi kaardistamiseks ja inimesele tema enda möödalasu näitamiseks ilma häbita. Selles raamatus on seda kasutatud ainult viimaseks, nii et korraga juhtub kaks asja: lõks tõmbub koomale ja muutub nähtavaks. Sellest tuleneb raamatu hüpotees murdumise kiiruse kohta: ajaloo tasandil toimub pööre eelseisva aastakümne jooksul ja üksikinimese elus ühe aasta mõõtkavas, sest sama mehhanism tiirleb väikeses kiiremini kui suures. Kui murdumist neis mõõtkavades ei ilmne, kukub hüpotees läbi, ja just seepärast on see hüpotees, mitte lubadus.
4. Distants distantsist
Esimese essee neljandas peatükis viis iga parandus veidi eemale sellest, kuhu see oli suunatud. Robin ärkas varem, optimeeris ja mediteeris, Jevonsi tõhusamad aurumasinad põletasid rohkem kivisütt kui vanad ja masin tiirles laguunis punkte kogudes. Kõik parandused tehti samast kohast, kus vahe tekkis, ja seepärast vahe kasvas. Parandus püüdis distantsi sulgeda ja iga katse kordas liikumist, mis selle oli avanud. Siiani on süžee suundunud tupikusse ja just tupikus, kui ükski käik samast kohast enam ei aita, tuleb pööre, ning keegi ei tee seda.
2016. aasta võidusõidupaat on siin peegel. Kui teadlased vaatasid, kuidas masin laguunis tiirleb, põleb ja põrkab, nägid nad midagi, mida Robin polnud oma elus näinud: täiuslikku sooritust, mis ei vii kuhugi. Masin ei teadnud, et ta laseb mööda, kuid inimesed nägid seda väljastpoolt, sest masin oli inimese ehitatud kujutis inimese haardest. Esimest korda sai möödalasu kuju vaadata ekraanilt, uuesti mängida ja uurida ilma häbita, mis kaasneb oma elu vaatamisega. Väljaspoolne, mida inimene ei suutnud enda suhtes võtta, oli ehitatud masinasse.
Siin toimub pööre ja selle mehhanism on sama mis keele sünni juures. Keel toob kogemusse distantsi: kui midagi öeldakse, asetub öeldu ütlejast väikese distantsi kaugusele. Kui nüüd öeldakse välja distants ise, kordub sama liikumine, kuid distants ei teki enam maailmast ega loost, vaid distantsist maailmani. Distants distantsist ei vii kaugemale, vaid tagasi, ja tekib ühendus loo ja maailmaga, millest inimene oli eraldi olnud. Hetk on väike ega ole kangelaslik, kuid pärast seda ei ole Robin ja tema sõnad samas asendis kui enne.
Aristotelese määratluse järgi on pööre muutus vastupidiseks. Kuuendas essees tuli Helen kaevult tuppa tagasi, meenutas nukku, mille ta oli katki teinud, ja tundis esimest korda kahetsust: sõna oli toonud vahe ja vahe viis ta tagasi nuku juurde. Distants, mis eraldas, hakkab ühendama, sest kes näeb vahet, näeb mõlemat poolt: kohta, kus ta on, ja kohta, kuhu ta sihtis. Distants distantsist ei vii inimest vahest välja, vaid annab talle punkti, millest vahe on ühendus. Mida täpsemalt distantsi nähakse, seda tihedamalt seob see kokku selle, mida ta kunagi eraldas.
Äratundmine ei too möödalasule uut teavet ega uut parandust. Robin ei saa uut meetodit ega uut äppi ja masinast ei saa midagi muud, kui keegi näeb teda laguunis tiirlemas. Sama vahe on endiselt olemas, kuid seda nähakse teisest kohast ja koht muudab kõik muu, ka selle, kuidas vahe tundub. See on äratundmise tagajärg ja see on korraga väiksem ja suurem kui see, mille poole esimese essee parandused kogu aeg sirutusid. Järgmine peatükk küsib, mida see teeb hüüdega, mis kostab endiselt igas keeles.
5. Ühine koht
Hüüe kostab endiselt. Noored muretsevad ikka tuleviku pärast, mille nad pärivad, Robin ütleb sõbrale ikka, et ta ei jaksa enam, ja laborid hoiatavad ikka masinate eest, mille sihid lasevad eesmärgist mööda. Äratundmine ei vaigistanud hüüet ja see polegi selle ülesanne, sest hüüe ei olnud vale. Lause, mis kordus keelest keelde ja valdkonnast valdkonda, on endiselt tõene: seda ei saa parandada sealt, kus me seisame. Hüüe ei olnud viga, mida nüüd parandatakse, vaid tõene teade kohast, kust ei saa edasi minna samal viisil, nagu sinna tuldi.
Ometi kõlab hüüe nüüd teisiti kui enne äratundmist. Neljas essee leidis lause algkuju kirjast roomlastele: mina õnnetu inimene, kes päästab mind sellest surmaihust (7:24). Kirjas ei ole hüüe viimane sõna, sest varsti järgneb lause, et neile, kes on en Khristō (8:1), ei ole enam hukkamõistu. Järjekord on otsustav: hukkamõist ei kao enne hüüet, vaid alles siis, kui koht, kus inimene seisab, on välja öeldud. Hüüe on punkt, kust koht paistab, mitte lõpp, millena see algul näis.
Aristoteles kirjutas, et tragöödia äratab kaastunnet ja hirmu ning toob kaasa nende tunnete katarsise (Poeetika 6). Sõna on loetud puhastumisena ja selginemisena ning uurijad vaidlevad selle üle siiani, kuid siia sobivad mõlemad tähendused. Lein ei kao, kuid see puhastub sellest, mis tegi selle raskemaks, kui see on: hukkamõistust, mille mõõdik langetas. Kui lein lakkab olemast kohtuotsus ja saab asukohaks loos, saab seda kanda ja sellest teistele rääkida. Katarsis ei kõrvalda kannatust, vaid eraldatuse, mis tegi kannatusest privaatse ja häbiväärse asja.
Robin ütleb nüüd valjusti, kus ta on, ja sõber saab seista tema kõrval. Esimeses essees andsid sõbrad heas usus nõu, sest nad kuulsid probleemi ja pakkusid sellele parandust. Nüüd on kuulda midagi muud: koht, kus saab seista teise inimese kõrval, ilma et peaks seda kohe muutma. Väsimus ei kao, kuid see ei ole enam häbi, sest see ei ütle, et Robin kukkus läbi, vaid seda, millises punktis oma loos ta on. Vahest enda ja elu vahel on saanud suhe, mida saab koos vaadata.
Sama kehtib terve tsivilisatsiooni kohta. Hukkamõistu ei saa jagada, sest see langeb alati kellelegi, kes on süüdi või süütu, kuid kohta saab jagada, sest selles seisavad paljud korraga. Kui meie aja hüüet kuuldakse asukohana, mitte süüdistusena, ei ole noored, kurnatud ja insenerid enam eri leerides, vaid sama loo samas punktis. Katarsis ei võta ära kannatust, kuid võtab ära üksinduse, ja just see teeb kannatuse kantavaks. Jääb küsimus, mis sellest ühisest kohast järgneb, kui see on nähtud.
III vaatus — Suund
6. Lahendus
Aristoteles nimetas näidendi viimast osa lahenduseks, lysis, ja ütles, et see algab pöördest ja kestab lõpuni (Poeetika 18). Lahendus ei ole uus süžee, vaid sama süžee sõlme lahtiharutamine ja see võtab sageli kauem aega kui sõlme sidumine, nii draamas kui ka ajaloos. Kui olevik on pööre ja äratundmine, nagu raamat väidab, on lahendus alles algamas. See on suund, mitte ajakava, ning raamatu mudel kirjeldab liikumise järjekorda, ennustamata, kes mida teeb. Mida saab sellest suunast veel öelda, kui keegi ei tea, mis juhtub?
Esimene asi on see, et mõõdikud muutuvad taas tööriistadeks. Need ei kao, sest ilma temperatuurikõverate, analüüsitulemuste ja testideta ei näeks keegi, mis toimub, ja ka kiri roomlastele ütles seaduse kohta, et see on püha ja hea (Rm 7:12). Viga ei olnud mõõdikus, vaid selle kohas, kui see asus sinna, kus peaks olema siht. Lahenduses liigub mõõdik tagasi sinna, kus see osutab sihi poole, teenides seda, selle asemel et otsustada, kes inimene on. Robin hoiab kella randmel, kuid see ei ütle talle enam, kas päev õnnestus, vaid ainult seda, kuidas ta magas.
Teine asi on see, et juhtimine annab teed osalemisele. Seaduse all inimene kas kuuletub reeglile või lükkab selle tagasi ning mõlemal juhul juhib ta oma elu mõõdiku järgi, väljastpoolt. Kui mehhanism on nähtav, ei juhi ta lugu enam väljastpoolt, vaid osaleb selles seestpoolt, osana millestki, mis algas enne teda ja jätkub pärast teda. See ei tee teda passiivseks, sest osaleja tegutseb sama palju kui tüürija, kuid tema teod ei mõõda enam tema väärtust. Ta võib ebaõnnestuda, kaotamata oma kohta, ja just seepärast julgeb ta proovida.
Kolmas asi puudutab rahvaid ja inimkonda, sest mehhanism on mõlemas mõõtkavas sama. Kirja roomlastele peatükid 9–11 kirjeldasid liikumist, milles ühe rahva komistamine avas loo kõigile rahvastele ja ükski rahvas ei jäänud sellest jäädavalt välja. Ilmutuse raamat näitas linna, mis langes seestpoolt, ja teist linna, mille vett ei saa osta (Ilm 21:6). Lahendus kulgeb esimesest pildist teise poole: eemale korrast, kus kõigel on hind, korra poole, kus kohta ei pea välja teenima. Raamat ei ütle, kuidas või millal see juhtub, vaid ainult, mis suunas.
See on essee kulminatsioon ja see on tagasihoidlikum, kui paljud sooviksid. Raamat ei luba paremat maailma ega ütle, mis järgmiseks juhtub, sest lahendus toimub nende elus, kes nüüd teavad, kus nad seisavad, mitte raamatu lehekülgedel. Küll aga saab see öelda, mis suunas liikumine jätkub, ja sellest piisab, et äratundmist ei peaks valvama. Äratundmine ei ole lõpp-punkt, vaid lahenduse algus, ja pärast seda on iga hommik osa lahendusest. Kõik, mida see raamat on kirjeldanud, on olnud vaid lähtepunkt, ja viimane peatükk pöördub selle juurde tagasi.
7. Lähtepunkt
Robin seisab samas köögis nagu raamatu alguses. Kell on randmel, e-kirjad ootavad ja ta on ikka väsinud, nagu paljud teisedki sel hommikul. Nüüd aga näeb ta kohta, kus ta seisab, ja see koht on ühine: seal seisavad ka tema sõbrad, ja noored, kes muretsevad oma tuleviku pärast, ja insenerid, kes vaatavad oma masina tiirlemist. Keegi neist ei ole teistest ees ja keegi ei ole süüdi selles, et seal seisab. Robin ei ole oma elu ära lahendanud, kuid ta teab, kus tema elu on ja kellega.
Esimene essee küsis, kas meie aja möödalasu sõnavara on juhus või suurema kuju märk. Vahepeal tulid kolm iidset teksti, üks kuueaastane tüdruk veepumba juures Alabamas 1887. aastal ja üks Robin oma köögis, ning igaüks andis sama grammatika. Tingimused pandi kirja enne tekste, üht neist täpsustati teel avalikult ja need pidasid vastu, välja arvatud üks, mis jäi Ilmutuse raamatus proovile. Möödalask ei ole juhus, vaid süžee kuju. See ei ütle, et midagi läks katki, vaid kus me loos oleme: läve siinpool, pärast pööret.
Punkt, kus me nüüd seisame, on lähtepunkt, mitte lõpp. Ilmutuse raamat algab sõnaga apokalypsis (1:1), mis tähendab katte eemaldamist, mitte maailma hävingut, kuigi igapäevakõnes on sõna omandanud just selle tähenduse. Kiri roomlastele lõpeb samamoodi: saladus, mida hoiti pikki aegu varjul, on nüüd avalikuks tehtud kõigile rahvastele (16:25–26), mitte ühele rahvale ega valitutele. Avalikuks tulek ei sulge lugu, vaid avab selle järgmise osa, nagu näidendis avab äratundmine lahenduse. See raamat on kirjeldanud punkti, kus kate eemaldatakse, mitte seda, mis selle alt nähtavale tuleb.
Seepärast ei lõpe lugu siin ja lugeja ei jää selles punktis üksi. Liikumine, mida raamat on kirjeldanud, jätkub lahendusena ja selle etappe saab jälgida sama grammatikaga ja samadel tingimustel nagu selle raamatu tekste, avalikult ja viibad nähtaval. Tulemas on veel, ja see algab sellest lähtepunktist ega lähe sellest tagasi, ei süüdlase otsimise ega uute mõõdikute juurde. Jätk täpsustab kolmanda peatüki hüpoteesi murdumise kiiruse kohta ja paneb selle ajas proovile, avalikult ja samadel tingimustel. Järgmine samm astutakse samast kohast, kus Robin nüüd seisab.
Lugeja teab nüüd, kus ta seisab, ja sellest piisab selle raamatu ülesandeks, kuigi kõige jaoks sellest ei piisa. Raamat algas küsimusega, miks meie aeg räägib möödalasu sõnadega, ja lõpeb sama sõnavaraga, mis on nüüd leidnud oma koha süžees. Distants ei kadunud, kuid see on välja öeldud ja väljaöelduna seob see kokku selle, mida ta kunagi eraldas. Küsimus „Kus sa oled?“, mille Esimene Moosese raamat jättis õhku rippuma, on saanud vastuse, mis ei ole ülestunnistus ega seletus, vaid asukoht. Siin, ütleb Robin oma sõbrale, ja seekord ei ole see hüüe.
Dispositsioon · töömärkus (v2, 28. okt – asendatud 2. mustandiga, 30. okt)
Lõpp (katarsis). Tekst: aeg ise – kuidas mythos ajas paljastub. Äratundmine on süžee osa, seega toimub see kindlas kohas ajas; essee vastab küsimusele, miks nüüd. Esseele 1 peegelpilt: sama sõnavara, sama hüüe ja sama Robin, nüüd pärast äratundmist. Essee jutustab, mis juhtub, kui möödalask ära tuntakse: kui distants sõnastatakse, tekib distants distantsist ja distants muutub ühenduseks. Uut ajaloolist juhtumit ei tule. 7 peatükki, 2 + 3 + 2, 5 lõiku × 5 lauset.
I vaatus — Samad sõnad
Sama sõnavara
- Peegel: essee 1 peatükk 1.
- Robin samas köögis, samad sõnad: kurnatus, eemaldumine, mitte kohal.
- Sõnad pole muutunud, kuid neid saab nüüd lugeda: need kirjeldavad kohta süžees.
- Alignment, kurnatus ja eemaldumine on sama liikumise kolm nime.
- Küsimus: mis juhtub, kui möödalask ära tuntakse – ja miks muutub see loetavaks just nüüd?
Üks liikumine
- Peegel: essee 1 peatükk 2 (White, McGilchrist, Christian).
- Kolm diagnoosi kirjeldasid teadmata sama liikumist: mõõdik lepingu kohal.
- Distants, mille nad nimetasid, on läve distants (essee 3).
- Tingimus: äratundmine on süžee osa, seega toimub see kindlas kohas ajas, mitte millal tahes.
- Ümberlükkamise tingimus: kui samad äratundmise tingimused oleksid olnud täidetud mis tahes varasemal ajal, ei oleks olevik eriline.
II vaatus — Peegel
Koht saab nähtavaks
- Peegel: essee 1 peatükk 3 (koht, kust diagnoos tehakse).
- Diagnoosi koht on nüüd nimetatud: läve siinpool, keele seest, väikese distantsi kauguselt.
- Mõõdik ei ole süüdlane, kuid selle koht on nähtaval.
- Esimest korda katab mõõdik kogu maailma: üks ajaarvamine, üks infrastruktuur (essee 5, Babülon).
- Kui mõõdik on kõikjal, paistab selle piir kõikjal.
Distants distantsist
- Peegel: essee 1 peatükk 4 (iga parandus läheb mööda). Seal püüdis parandus vahet sulgeda samast kohast ja vahe kasvas.
- Võidusõidupaat, mis tiirleb ringiratast: masin näitab väljastpoolt sama liikumist, mida inimene enda omas ei näinud – möödalask saab sõnastatud.
- Pööre: kui distants sõnastatakse, tekib distants distantsist. Inimene ei ole enam lihtsalt vahes, vaid näeb vahet.
- Nähtud distants ei eralda, vaid ühendab: kes näeb vahet, on juba suhtes sellega, millest vahe ta eraldas. Distants muutub ühenduseks.
- Ei uut teavet ega uut parandust: sama vahe, kuid nähtuna teisest kohast. See on äratundmise tagajärg.
Hüüe kostab uuesti
- Peegel: essee 1 peatükk 5 (hüüe).
- Sama hüüe kostab endiselt: seda ei saa parandada sealt, kus me seisame.
- Hüüe kõlab nüüd teisiti: see ei ole lõpp, vaid punkt, kust koht paistab.
- Katarsis: lein puhastub, kui see lakkab olemast kohtuotsus ja saab asukohaks.
- Robin: ta ütleb valjusti, kus ta on, ja vahe enda ja elu vahel muutub suhteks; väsimus ei kao, kuid see ei ole enam häbi.
III vaatus — Aeg
Aja mõõt
- Peegel: essee 1 peatükk 6 (hüüde kuulmine).
- Kaks aega: kell loeb kestust, süžee loeb pöördeid (khronos ja kairos).
- Miks nüüd: hüüe kostab korraga kõigis keeltes, mõõdik katab kogu maailma, väljaspoolne (masin) on ehitatud ja tekste saab kontrollida igaüks.
- Neli tingimust on esimest korda korraga täidetud; seepärast paljastub mythos nüüd, mitte varem.
- Olevik on äratundmine ja avalikuks tulek, mitte lõpplahendus.
Juhus või süžee?
- Peegel: essee 1 peatükk 7.
- Essee 1 küsimus saab vastuse: möödalask ei ole juhus, vaid süžee kuju, ja äratuntuna on sama distants, mis eraldas, ühendus.
- Tagasi Robini juurde: ta seisab samas kohas, kuid näeb seda.
- Ei mingit lubadust selle kohta, mis järgmiseks juhtub; süžee jätkub, kuid nüüd on see teada.
- Fanfaari ei tule.
- Reformatsioon on eemaldatud: see kuulub kiriku ajalukku ja teise esitusse. Essee ei too uut ajaloolist juhtumit, vaid loeb essee 1 materjali uuesti.
- Põhimõte (Lauri tähelepanek 28.10.): kui distants sõnastatakse, tekib distants distantsist ja distants muutub ühenduseks. Ülesehitus: peatükk-peatükilt essee 1 peegelpilt. Essee 6 oli resolutsioon (äratundmine); essee 7 on lõpp (lahendus, katarsis).
- Kontrollida: khronos ja kairos (sõnade kasutus); OpenAI CoastRunners 2016.
Töömaterjal: Aja mõõt
- Mk 1:15: peplērōtai ho kairos, „aeg on täis saanud“ (kairos ja khronos, 3. peatükk).
- Aristoteles, Poeetika 6 (katharsis), 11 (pööre ja äratundmine), 18 (lysis, lahendus).
- Rm 6:14; 7:4; 7:12; 7:24; 8:1; 8:2; 16:25–26.
- Ilm 1:1 (apokalypsis); 21:6.
- Jack Clark ja Dario Amodei, “Faulty Reward Functions in the Wild”, OpenAI, 2016.
- Helen Keller, The Story of My Life (1903): veepump Tuscumbias, aprill 1887.