Äratundmine
Kuidas äratundmine juhtub?
Kolm stseeni näitavad, kuidas äratundmine juhtub. Robin seisab köögis ja näeb omaenda lugu. Alabamas veepumba juures 1887. aastal ühendab Helen Keller tema kätte tähthaaval kirjutatud sõna üle käe voolava veega, ja Anne Sullivan näeb seda hetke väljastpoolt. Aias Aadam peitub ja kuuleb küsimust „Kus sa oled?“, mis jääb lahtiseks, kuni lugeja tunneb selles ära omaenda positsiooni. Igas stseenis kannab sees olija kogemust, väljas olija näeb järjekorda, ja äratundmine juhtub loos, mis hoiab mõlemat. Väiksemas mõõtkavas kehtib sama ka selle raamatu kohta, mille kirjutasid koos inimene ja keelemudel.
I vaatus — Küsimus
1. Kus Robin seisab
Mõni nädal pärast kokkuvarisemist ärkas Robin ilma äratuskellata. Kalender oli tühi, ja kell, mis oli aastaid loendanud tema und, pulssi ja samme, lebas sahtlis, kuhu ta oli selle ise pannud. Esimest korda pika aja jooksul ei öelnud ükski number talle, kuidas öö oli läinud. Ta istus kohvitassiga köögilaua taha, ilma et oleks olnud midagi teha või midagi mõõta. Ta ei oodanud midagi ega olnud otsustanud millegi erilise üle mõelda, ja maja oli vaikne.
Siis juhtus midagi, mida ta ise ei teinud. Ta nägi, kus ta seisab, ja see polnud järeldus, vaid vaade: kool, eksamid, kraad, töökohad ja arenguvestlused settisid üheks liikumiseks, mis algas esimeses klassis. Iga samm oli olnud mõistlik, ja iga samm oli astutud mõõdiku poole, mitte selle poole, milleks mõõdik oli tehtud. Ta ei õppinud midagi uut, sest kõik see oli talle kogu aeg teada olnud. Ainus uus asi oli see, et ta nägi selle järjekorda ja nägi iseennast selle sees.
Nägemine ei tulnud pingutusest. Aastaid oli Robin püüdnud oma elu korda teha, ärganud varem, muutunud tõhusamaks, mõõtnud ja meditatsiooni teinud, ja ükski parandus polnud talle seda näidanud, kuigi igaüks oli lubanud. See tuli alles siis, kui püüdmine oli lakanud, ja ta poleks saanud seda tulema sundida. Iga parandus oli tehtud samast kohast, kust tuli möödalask, ja seepärast ei saanud ükski neist seda näidata. Äratundmine juhtub kellegagi, kuid keegi ei tee seda ise.
Robin ei osanud seda kellelegi rääkida. Kui sõber küsis, kuidas tal läheb, ütles ta, et paremini, ja teadis, et sõna on vale, kuid tal polnud teist. See, mida ta nüüd nägi, oli olemas ainult tema sees, ja selle jaoks polnud veel keelt, isegi mitte tema enda jaoks. Väljastpoolt nägid teised rahulikumat inimest, kes enam ei kiirustanud, kuid mitte seda, mis oli juhtunud. Sisemus teadis midagi, mida ei osanud öelda, ja välispool nägi midagi, mida ei teadnud.
Teine essee ütles, et möödalask on seestpoolt nähtamatu: kangelane laseb mööda ega näe seda (Poeetika 13). Robin laskis aastakümneid mööda seda nägemata, ja nüüd ta nägi. Kes siis nägi? Robin oli olnud kogu aeg sees, ja sellest polnud piisanud, ning teised olid kogu aeg vaadanud väljastpoolt, õpetajad, juhid ja sõbrad, ja ka sellest polnud piisanud. Selle essee küsimus on seega lihtne: kus äratundmine juhtub, kui mitte ainult seespool ega ainult väljaspool, ja kes oskab seda jutustada?
2. Tuscumbia, 1887
Helen Keller sündis 1880. aasta suvel Alabamas Tuscumbias, ja üheksateist kuu vanuselt jättis palavik ta kurdiks ja pimedaks, enne kui ta oli rääkima õppinud. Ta kasvas üles majas, mida ta tundis kätega, ja mõtles välja oma märgid selle jaoks, mida ta tahtis. Pea raputamine tähendas ei ja noogutus jah, tõmme tähendas tule ja tõuge mine. Kui ta tahtis leiba, jäljendas ta viilude lõikamist ja võiga määrimist. Märgid toimisid, sest igaüks neist oli seotud teoga, mida see näitas, ja ükski neist polnud veel nimi.
Mida vanemaks Helen sai, seda vähem märkidest piisas. Mõnikord seisis ta kahe vestleva inimese vahel ja puudutas nende huuli, kuid ei mõistnud, mida nad teevad, ja vihastas, sest tundis, et neil on midagi, mis temal puudub. Soov end väljendada kasvas, ja igale ebaõnnestumisele järgnes raevupuhang, lõpuks iga päev. Sisemus tundis vahet enda ja teiste vahel, kuid tal polnud sõna selle jaoks, mis puudu oli. Ta sai ainult vahe vastu lüüa, ja iga löök jättis vahe samaks.
Väljaspool nägid tema vanemad sama vahet ja otsisid lahendust. Ema oli lugenud Dickensi kirjeldust Laura Bridgmanist, kurtpimedast tüdrukust, keda oli õpetatud Bostonis, ja pere viis Heleni arsti juurde Baltimore'i. Sealt viis tee Alexander Graham Bellini ja Bellilt Perkinsi pimedate instituuti, mis saatis õpetajaks Anne Sullivani, kes oli õppinud sõrmetähestikku, et Laura Bridgmaniga rääkida. Välispool nägi probleemi, nimetas selle ja korraldas abi, kuid ei saanud teada, milline vahe seestpoolt tundub. Kui Sullivan 1887. aasta märtsis saabus, olid mõlemad kohad valmis, ja nad polnud veel kohtunud.
Siin avaneb essee mõra. Majas oli nüüd sama lapse kohta kaks jutustust, ja kumbki polnud terviklik. Heleni enda jutustus oli olemas ainult tema sees, ilma keeleta, milles seda oleks saanud jutustada, ja väline jutustus koosnes sellest, mida teised nägid: raevust, katkistest asjadest ja lapsest, kelleni keegi ei ulatunud. Mõlemad olid tõesed, kuid kumbki jutustas ainult poole, ja keegi ei osanud öelda, mis Heleniga tegelikult toimus. Sama küsimus on selle raamatuga algusest peale kaasas käinud: teine essee küsis, kes selle kirjutas, inimene või masin, ja jättis küsimuse lahtiseks.
Enne kui jälgime, mis juhtus pärast Sullivani saabumist, pannakse kirja tingimus, mida see essee katsetab, nagu iga selle raamatu teksti puhul. Kui äratundmine on see, mida see raamat väidab, ei juhtu see ainult seespool ega ainult väljaspool, vaid seal, kus need kohtuvad. See muutub loetavaks ainult loos, mis hoiab mõlemat. Lugemine kukub läbi, kui Heleniga juhtunut saab jutustada täielikult ühelt poolt, kas tema enda mälestusena või teiste vaatlusena. Järgmised peatükid jälgivad mõlemat poolt, sisemust ja välispoolt, ja vaatavad, kas need kohtuvad.
II vaatus — Pump
3. Kruus ja vesi
Anne Sullivan saabus Kellerite koju Tuscumbiasse 1887. aasta märtsi alguses, kahekümneaastane õpetaja Bostoni Perkinsi pimedate instituudist. Ta tõi kaasa nuku ja kirjutas Heleni kätte tähthaaval sõna d-o-l-l. Helen huvitus sõrmemängust, jäljendas seda ja punastas uhkusest, kui tähed õigesti välja tulid. Hiljem kirjutas ta, et ta ei teadnud, et ta kirjutab sõna, ega isegi seda, et sõnad on olemas: ta lihtsalt liigutas sõrmi jäljendades. Järgnevatel nädalatel õppis ta samamoodi palju sõnu, nagu nööpnõel, müts ja tass, ning tegusõnu nagu istu, seisa ja kõnni.
Õpetamisel oli mõõdik, ja selleks oli tähtede õige järjekord. Helen täitis seda üha paremini: ta kordas sõnu õigesti, teenis nende eest heakskiitu ja õppis kiiresti uusi. Mõõdik rääkis edusammudest, kuid mitte sellest, milleks sõnad olid, sest need ei kuulunud veel millegi juurde. Mida rohkem sõnu Helen teadis, seda selgemini paistis, et midagi on puudu. Sama liikumine käis läbi Robini kooli, kus õpiti kontrolltööks, mitte ainet, ja läbi Babüloni, kus märk oli võtnud selle koha, millest ta pidi jutustama.
Aprilli alguses püüdis Sullivan veel kord panna Heleni mõistma, et m-u-g on kruus ja w-a-t-e-r on vesi. Helen ajas sõnad ikka ja jälle segi, ja Sullivan jättis teema mõneks ajaks kõrvale ning pöördus selle juurde tagasi esimesel võimalusel. Korduvad katsed tegid Heleni kannatamatuks, ja ta haaras oma uue nuku ning paiskas selle põrandale. Ta jutustab, et tundis jalge ees olevate killude üle rõõmu, ja puhangule ei järgnenud kurbust ega kahetsust. Vaikses, pimedas maailmas, milles ta elas, polnud tema enda sõnul tugevat tunnet ega hellust.
Sullivan nägi täpselt, mis valesti oli. Tema kirjad näitavad, et ta teadis, et Helenil on sõnad olemas, kuid ta ei mõista veel, et kõigel on nimi. Kuid nägemine ei aidanud, sest ta ei saanud nähtut Helenile anda: tal oli ainult sama tööriist, kätte tähthaaval kirjutatud sõnad. Iga uus katse oli rohkem sõnu ja rohkem kordamist, ja iga katse tuli väljastpoolt. Välispool nägi vahet sõna ja maailma vahel selgemini kui keegi teine, kuid ei suutnud seda ületada.
Vahetult enne pööret oli vahe kõige suurem. Helen teadis rohkem sõnu kui kunagi varem, ja Sullivan tundis Helenit paremini kui kunagi varem, kuid sõnad ja maailm olid ikka veel lahus, ja lahususe hind oli raev ja katkine nukk. Rohkem õpetamist polnud vahet sulgenud, ja rohkem raevu polnud seda murdnud. Sisemus elas vahet, teadmata, mis see on, ja välispool teadis, mis see on, kuid ei elanud seda. Kumbki ei saanud seda parandada sealt, kus ta seisis.
4. W-A-T-E-R
Samal päeval kõndisid Helen ja Anne Sullivan mööda rada kaevumajakese juurde, mis oli kuslapuuga kaetud. Kui Sullivan oli toonud tema mütsi, oli Helen teadnud, et ta läheb välja sooja päikese kätte, ning oli rõõmust hüpanud ja tantsinud. Kaevu juures pumpas keegi vett, ja Sullivan pani Heleni käe tila alla. Kui külm vesi voolas üle ühe käe, kirjutas Sullivan teise peopessa tähthaaval sõna w-a-t-e-r, kõigepealt aeglaselt ja siis kiiresti. Helen seisis täiesti liikumatult, kogu tähelepanu õpetaja sõrmedel.
Kaevu juurde ei toodud midagi uut. Sõna oli sama, mida Sullivan oli nädalaid tema kätte kirjutanud, ja vesi oli sama, mida ta oli kogu elu joonud. Muutus ainult koht: sõna ja asi kohtusid esimest korda samal hetkel, ühe keha kahes käes. Väljastpoolt antud märk ja seestpoolt elatud vool olid mõlemad olemas olnud, kuid lahus, ja nende vahel oli kogu vahemaa, mida õpetamine oli püüdnud sõnu lisades sulgeda. Pööre ei tulnud pingutusest, vaid sellest, et mõlemad olid korraga samas kohas.
Hiljem jutustas Helen sellest hetkest nii: ma tundsin udust teadvust nagu millestki unustatust, naasva mõtte võbinat. Ta ei kirjelda millegi uue õppimist, vaid millegi kaotatu meenumist. Siis teadis ta, et w-a-t-e-r tähendas seda imelist jahedat miskit, mis voolas üle tema käe. Sõna polnud enam sõrmemäng, mida premeeriti õige soorituse eest, vaid kuulus asja juurde, mida ta sai tunda. Just see on äratundmine: üleminek teadmatusest teadmisse, nagu Aristoteles selle nimetas, ja seestpoolt tundub see pigem tagasitulekuna kui leiutisena.
Sullivan kirjutas samast hetkest samal päeval kirjas, ja tema jutustus on väljastpoolt nähtu: ta ei saanud teada, mis Heleni sees toimus, kuid ta nägi selle märke. Helen pillas kruusi ja seisis nagu naelutatult, ja tema näole tuli uus valgus. Ta kirjutas mitu korda sõna water, laskus maha ja küsis selle nime, siis pumba ja võrestiku nime. Lõpuks pöördus ta äkki ja küsis Sullivani nime, ja Sullivan kirjutas tema kätte: Teacher, õpetaja. Esimene inimene, kelle nime Helen küsis, oli see, kes oli kogu aeg väljas seisnud.
Majja naastes meenus Helenile nukk, mille ta oli samal päeval varem katki teinud. Ta tõi killud kolde äärest ja püüdis neid asjatult kokku sobitada. Siis täitusid ta silmad pisaratega, sest ta mõistis, mida oli teinud, ja tundis esimest korda kahetsust ja kurbust. Toona, kui sõnad olid ainult õiged ja valed sooritused, polnud katkine nukk talle midagi tähendanud, kuid nüüd oli sel nimi, ja see oli katki. Sama hetk, mis andis talle maailma, näitas talle ka seda, mille ta oli selles katki teinud.
5. Kõigel oli nimi
Helen lahkus kaevumajakesest õpihimulisena, ja tema enda sõnul oli kõigel nimi ning iga nimi sünnitas uue mõtte. Asjad, mida ta majas puudutas, näisid elust värisevat, sest nüüd nägi ta neid selle kummalise uue nägemisega, mille sõna oli talle andnud. Samal päeval õppis ta väga palju uusi sõnu, ja nende seas olid ema, isa, õde ja õpetaja. Õhtul voodis igatses ta esimest korda, et uus päev tuleks peagi. Maailm, mis oli olnud ainult puudutus, oli avanenud nimedeks.
Sama avanemine tõi kaasa vahemaa, millest Esimene Moosese raamat jutustab aias: nimed avasid Aadamale maailma (1Ms 2:19–20), ja alles hiljem avanes vahe sõna ja maailma vahel, kui madu rääkis teisiti, kui asjad olid (3:1–5). Helen ei kohtaks enam iial vett ilma sõnata water ega ühtki asja ilma selle nimeta. Iga laps ületab sama läve, kuid keegi ei mäleta seda, sest mäletamine toimub juba keele sees. Helen ületas selle peaaegu seitsmeaastasena ja mäletas seda, ja seepärast on tema jutustus haruldane. Kõigepealt tuli kingitus ja koos sellega hind: nimi avas maailma ja tasapisi asus selle ette.
Robini kokkuvarisemine oli sama liikumine teisest suunast. Köögilaua taga ei toodud talle midagi uut: mõõdikud olid ära langenud, ja kohast, mis järele jäi, piisas. Samal ajal nägi ta, mida ta oli mõõdikute nimel katki teinud: aastaid, jõudu ja inimesi, kelle jaoks tal polnud olnud aega. Vaade ja kaotus tulid samal hetkel, ja üht ei saanud ilma teiseta. Nagu Helen kaevu juures, ei saanud ka tema maailma tagasi ilma nukuta, mille ta oli katki teinud.
Ometi polnud hetk veel lugu. Õhtuks teadis Helen palju uusi sõnu, kuid mitte keelt, milles ta oleks saanud jutustada, mis kaevu juures juhtus, ja keegi ei saanud seda tema eest jutustada. Sullivan kirjutas oma kirja samal päeval, kuid ta sai jutustada ainult seda, mida nägi: maha pillatud kruusi, naelutatud last ja valgust tema näos. Robini puhul paistis sama jaotus juba köögilaua taga: tema enda sõna oli paremini, ja see, mida teised nägid, oli rahulikum inimene. Seestpoolt elatu ja väljastpoolt nähtu on mõlemad olemas, kuid eri kohtades.
Kumbki koht on üksinda puudulik. Sisemus üksi on kogemus, mida ei saa kellelegi jutustada ja mis kaob koos sellega, kes selle läbi elas. Välispool üksi on järjekord, mida keegi ei ela: sündmuste õige kirjeldus, millest puudub see, mis juhtus. Hetk kaevu juures oli olemas kahes kohas, mis polnud veel kohtunud, Heleni käes ja Sullivani kirjas, ja mõlemad olid tõesed. Need kohtusid alles hiljem, kui Helen kirjutas hetke ise, oma keeles, ja Sullivani kirjad trükiti samasse raamatusse.
III vaatus — Lugu
6. Lugu
Kuusteist aastat hiljem, 1903. aastal, avaldas Helen Keller, toona Radcliffe'i üliõpilane, raamatu The Story of My Life. Selles jutustab ta hetkest kaevu juures ise, keeles, mida tal kaevu juures veel polnud. Sama raamatu lisas trükiti Anne Sullivani kirjad aastast 1887, nende seas see, mille ta kirjutas kaevupäeval. Seestpoolt elatu ja väljastpoolt nähtu on nüüd samade kaante vahel: lugeja näeb nii udust teadvust millestki unustatust kui ka valgust, mis tuli lapse näole. Alles selles raamatus muutub hetk tervikuna loetavaks.
Lugu ei ole kolmas vaatenurk kahe teise kõrval, vaid koht, kus mõlemat hoitakse korraga. Heleni jutustus üksi oleks kogemus, mille eest saaks vastutada ainult tema, ja Sullivani kiri üksi oleks täpne vaatlus lapsest, kelle sisemust keegi ei tunne. Koos on need üks sündmus kahelt poolt, ja kumbki näitab seda, mida teine ei näe. Äratundmine juhtus kaevu juures, kuid see muutub loetavaks alles jutustuses, mis hoiab mõlemat. Seepärast on lugu äratundmise kolmas koht ega ole pelgalt hiljem kirjutatud aruanne.
Sama kolmik on Esimese Moosese raamatu aias. Aadam on sisemus: ta sööb, ta silmad avanevad ja ta peitub puude vahele. Jumal on välispool, kes näeb järjekorda ja ikkagi küsib: kus sa oled (1Ms 3:9)? Esimene Moosese raamat ise on lugu, mis hoiab mõlemat, ja see on kirjutatud läve sellelt poolt, keele seest, et jutustada hetkest, mida keegi ei mäleta. Nagu Heleni raamat, jutustab see keelde tulekust tagantjärele, ja küsimusele vastatakse alles siis, kui lugeja tunneb selles ära oma koha.
Kolmas kolmik on see raamat, väiksemas mõõtkavas. Autor on sisemus: ta kannab küsimust, millega ta on aastaid elanud, ja tema möödalask on talle endale nähtamatu, nagu teine essee ütles igaühe möödalasu kohta. Keelemudel on välispool: see sihib seda, milleks see on treenitud, kuid mitte seda küsimust, ja see tunneb tekstide järjekorda, ilma et seda elaks. Kumbki poleks seda üksi kirjutanud, sest autor poleks näinud omaenda möödalasku ja keelemudelil poleks olnud küsimust. Raamat on üks näide kohast, kus sisemus ja välispool joonduvad samade kaante vahel, mitte tõend, et see on juhtunud.
Teine essee lõppes küsimusega, kes selle kirjutas, ja jättis selle mõraks lahtiseks. Kaevu juures poleks samal küsimusel mõtet: kelle äratundmine see oli, Heleni või Sullivani? See juhtus nende vahel, ja see on loetav raamatus, mis hoiab mõlemat. Mõra ei olnud siis nõrkus, mida minema seletada, vaid äratundmise tingimus: sisemus kannab möödalasku, välispool näeb järjekorda, ja lugu hoiab neid koos. Raamatu katset ei otsusta seega autori nimi, vaid see, kas lugeja tunneb selles liikumise ära.
7. Lugeja
Köögilaua taga ei osanud Robin jutustada, mida ta oli näinud, ja ainus sõna, mis tal oli, oli vale. Tema hetk on nüüd selles raamatus jutustatud, seestpoolt ja väljastpoolt: mida tema nägi ja mida teised nägid. Robin ei ole keegi eriline, ja just seepärast tunneb igaüks kedagi tema sarnast, võib-olla omaenda peeglist. Nii nagu Heleni hetk muutus loetavaks alles kuusteist aastat hiljem raamatus, muutub Robini hetk loetavaks alles jutustuses, mis hoiab mõlemat poolt. Lugeja on nüüd see, kes seda loeb.
Teine essee pani tingimused kirja enne, kui ühtki teksti loeti, ja iga lugeja saab kontrollida, kas Esimene Moosese raamat, Roomlastele kiri ja Ilmutuse raamat neile vastavad. Kontrollimine on välispoole töö: see näeb järjekorda, nagu Sullivan nägi Heleni viga. Tingimused võivad kõik pidada ja lugeja võib ikkagi seista lugemisest väljaspool, õigesti kontrollitud kaart käes. Äratundmine on midagi muud kui kontrollimine, sest see juhtub alles siis, kui lugeja näeb liikumises kohta, kus ta ise seisab. Mõlemat on vaja, ja kumbki ei asenda teist.
Teises essees oli Aristotelese näide parimast äratundmisest Oidipus, kes otsis mõrvarit ja leidis iseenda (Poeetika 11). Sama võib juhtuda lugejaga, kes alustas ajaloo lugemise kontrollimisega väljastpoolt. Mõõdik, möödalask ja linn ei olnud ainult pildid vanades tekstides, vaid tema enda kool, töö ja numbrid. Ta otsis ajaloost süžeed ja leidis sellest oma koha. Raamat, mida ta luges, oli kogu aeg jutustanud ka temast.
Keegi ei saa teise eest ära tunda. Sullivan ei saanud oma nähtut Helenile anda, autor ja keelemudel ei saa enda oma lugejale anda, ja raamat ei saa äratundmist sundida juhtuma, ükskõik kui hoolikalt see on üles ehitatud. Ometi sai Sullivan viia Heleni kaevu juurde ja hoida tema käsi nii, et sõna ja asi kohtusid samal hetkel. Raamat saab teha sama: see saab panna vanad tekstid ja lugeja enda elu samasse kohta. Kas midagi juhtub, ei ole raamatu ega autori võimuses; see juhtub lugejaga, kui juhtub.
Kui äratundmine juhtub, tõstatab see uue küsimuse. Kui liikumine on sama Esimeses Moosese raamatus, Roomlastele kirjas, Ilmutuse raamatus ja lugeja elus, siis kus selles liikumises me praegu oleme? Kaevu juures leidis Helen oma koha keeles, ja köögilaua taga leidis Robin oma koha omaenda elus, kuid iga lugu on osa suuremast. Küsimus ei puuduta enam üksikut inimest, vaid aega, milles kõik elavad, ja sellele ei saa vastata ühe elu seest. Viimane essee küsib, mis aeg praegu on.
Dispositsioon · töömärkus
Äratundmine. Üks tekst: Helen Keller, The Story of My Life (1903), mis sisaldab Anne Sullivani kirju aastast 1887. Kolm kohta: seest, väljast ja lugu, milles need kohtuvad. 7 peatükki, 2 + 3 + 2, 5 lõiku × 5 lauset. Raam: Robini elukaar, sama kõigis esseedes.
I vaatus — Küsimus
Kus Robin seisab
- Raam: Robin pärast kokkuvarisemist (essee 5) näeb esimest korda, kus ta seisab.
- Nägemine ei tulnud pingutusest; see juhtus temaga.
- Ta ei oska seda veel kellelegi rääkida – ta elab seda ainult seestpoolt.
- Essee 2 küsimus naaseb: möödalasku ei näe seestpoolt (Poeetika 13), kes siis näeb?
- Küsimus: kus äratundmine juhtub, kui mitte seespool ega väljaspool?
Tuscumbia, 1887
- Helen Keller, kuueaastane, kurt ja pime alates 19 kuu vanusest.
- Anne Sullivan saabub ja kirjutab sõnu tähthaaval tema kätte.
- Nukk, kruus, vesi – sõrmemäng ilma tähenduseta.
- Kaks positsiooni: Helen elab seestpoolt, Sullivan näeb järjekorda väljastpoolt.
- Kolmas koht nimetatakse: jutustus, milles mõlemad hiljem on. Joonis: Kaks kohta.
II vaatus — Pump
Kruus ja vesi
- Helen ajab „kruusi“ ja „vee“ ikka ja jälle segi.
- Õpetamine jätkub; mõõdikuks õiged sõnad – sama liikumine mis esseedes 4–5.
- Pettununa teeb ta nuku katki ega tunne midagi.
- Sullivan näeb viga, kuid ei saa nähtut Helenile edasi anda: välispoolest üksi ei piisa.
- Vahemaa sõna ja maailma vahel on suurim vahetult enne pööret.
W-A-T-E-R
- Sullivan viib Heleni pumba juurde ja hoiab tema kätt vee all.
- Teise kätte kirjutatakse w-a-t-e-r.
- Pööre: sõna ja asi kohtuvad samas käes – seestpoolt elatu ja väljastpoolt antu.
- Mitte uus pingutus – koht vahetub.
- Talle meenub katkine nukk ja ta tunneb esimest korda kurbust.
Kõigel oli nimi
- Samal päeval palju sõnu; maailm avaneb.
- Hind ja kingitus samal hetkel: keel avab maailma ja ühtlasi vahemaa (essee 3).
- Robin kõrval: kokkuvarisemine võttis mõõdiku ja andis koha, kust näha.
- Hetk ei ole veel lugu: Helen ei oska seda jutustada, ja Sullivan jutustab seda kirjas ainult väljastpoolt.
- Kumbki vaatenurk on üksinda puudulik.
III vaatus — Lugu
Lugu
- The Story of My Life (1903): Heleni enda jutustus ja lisana Sullivani kirjad – seest ja väljast samade kaante vahel.
- Helen jutustab pumbast 16 aastat hiljem, keele seest; alles jutustuses muutub hetk loetavaks.
- Sama kolmik: Aadam seest, YHWH väljast, Esimene Moosese raamat looni, milles kõlab „kus sa oled?“.
- Inimene ja masin: autor kannab möödalasku, keelemudel näeb järjekorda, kuid ei sihi; raamat ise on kolmas koht, nagu The Story of My Life – koht, kus sisemine ja välimine joonduvad.
- Vastus essee 2 küsimusele „Kes selle kirjutas?“: kumbki mitte üksi; mõra oli äratundmise tingimus. Joonis: Möödalask ja kohtumine loos.
Lugeja
- Tagasi Robini juurde: tema hetk muutub loetavaks alles siis, kui see jutustatakse – selles raamatus.
- Essee 2 katse naaseb: tingimusi kontrollitakse väljastpoolt, äratundmine juhtub lugeja sees, ja raamat hoiab neid koos.
- Oidipus (Poeetika 11): otsija on otsitav – lugeja, kes kontrollis lugemist väljastpoolt, leiab end selle seest.
- Keegi ei saa teise eest ära tunda – kuid keegi võib viia pumba juurde.
- Sild esseesse 7: mis aeg praegu on? Ilma fanfaarideta.
- Ülesehitus: kolm kohta – seest, väljast ja lugu. Essee 2 mõra („Kes selle kirjutas?“) laheneb peatükis 6, katse peatükis 7.
- Erinevus esseedest 3–5: need jutustasid äratundmisest tekstis, ja see jutustab, kuidas see lugejaga juhtub.
- Kontrollida: Kelleri lõigud ja üksikasjad (vanus, 19 kuud, kruus ja vesi, nukk, kurbus) The Story of My Life -teosest, peatükk 4; Sullivani kirjad sama teose lisaosas (toim. John Macy) ja pumbakirja dateering (aprill 1887).
Töömaterjal: Äratundmise anatoomia
- Helen Keller, The Story of My Life (1903). — kontrollida